Külm dušš publikust kuumaks köetud hallis

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristjan Kangur (paremal).
Kristjan Kangur (paremal). Foto: Mihkel Maripuu

Eesti korvpallikoondis sai EM-valikturniiril esimese kaotuse, kui kodus jäädi alla Montenegrole 64:77.  
 


Asi pole selles, et Eesti korvpallikoondis oleks pidanud Montenegrot kindlasti võitma – kaugel sellest, eile õhtul Rocca al Mare suurhallis pallinud külaliste koosseis on eestlaste omast võimsam, ühtlasem ja keskmiselt tasemelt kindlasti tugevam. Seda arvestades pole Eesti 64:77 kaotuses midagi imelikku, kuid esimese poolaja ääretult kehv visketabavus ja erakordselt suur allajäämine lauavõitluses mõjusid ikkagi ehmatavalt.

«Viskasime ise palju mööda, lisaks lubasime vastasel korjata palju punkte ründelauast, see andis neile palju enesekindlust,» nentis Eesti koondise peatreener Tiit Sokk. «Võrreldes kahe eelmise vastasega oli Montenegro kaitse palju jõulisem, aga seda oli arvata juba enne mängu.»

Just võtmemomentidel oli külaliste ülekaal lauavõitluses domineeriv – veel kolmanda veerandaja keskel olid külalised saanud ründelauast rohkem palle, kui Eesti üldse kokku.

«Blokeerisime küll neid lauas nii, kuidas suutsime, aga ikka võeti pallid üle pea ära,» selgitas tagamees Gert Dorbek. «Ka nende tagamängijad tulid väga hästi lauda. Ei saa öelda, et me ei võidelnud – andsime endast 110 protsenti.»

Rabedavõitu oli Eesti mäng juba esimestel minutitel, ent meeskonna täielikku mõõna vajuti esimese veerandi keskpaigast – sisuliselt kümne minutiga ei suudetud visata mitte ühtegi korvi ning 6:8 kaotusseisust sai teise veerandi keskpaigaks 9:28.

Protokoll näitas suisa uskumatuid arve – Eesti visketabavus oli vaid 15 protsenti. Ükstapuha, kui kergest või raskest positsioonist eestlased palli korvi poole teele saatsid, rõngasse see ei vajunud. Samal ajal ei teinud ka Montenegro mingit imet, nendegi tabavus oli nadi, ent tänu vabavisetest saadud punktidele ja lauavõitluse täielikule valitsemisele oli nende ülekaal ilmne.

Eesti pika mõõna lõpetas Kanguri kolmene ja mängijate endi ning publiku emotsioonid lõid taas lõkkele. Eestlased võitlesid ja poolajavileks saadi kaotusseis kümnepunktiliseks, 23:33.

«Alguses olime väga närvilised, ei teagi, millest see tekkis. Ei saanud ühtegi palli sisse,» tõdes Dorbek. «Teist poolaega alustasime hästi ja saime vahe isegi viie punkti peale, aga siis sai jaks otsa. Meie pikad jäid korvi all vigadega hätta ja väga raskeks läks. Kui sellise klassiga meeskonna vastu kahekümnega taha jääd, siis on raske võitu loota.»

Kolmandat veerandaega alustas Eesti tõesti hea emotsiooniga ja korraks vähenes vahe isegi viiele punktile 28:33. Siis aga satuti uuesti langustrendile, korraks näis, et meeste endi silmis kustus ka leegike ning vahe paisus taas suuremaks. Kolmanda veerandaja lõpuks näitas tabloo Eesti kaotusseisu 40:54.

«Korraks saime oma mängu käima, aga vastastel leidus alati keegi, kes vajalikul hetkel sisse viskas,» märkis Sokk. Suurt pahandust tegi viis kolmest sopsanud ja kokku 22 punkti kogunud Suad Šehovic. «Teadsime seda temalt oodata, kuid kohtunikud kinkisid talle esimese viske ja selle tabamine andis talle kõvasti enesekindlust,» lisas Sokk.  

Eesti olukorra tegi hullemaks seegi, et põhilised korvialused jõud Talts ja Kangur tegid juba kolmanda veerandaja keskpaigaks neli viga. Neile puhkust pakkunud Reinar Hallik ja Siim-Sander Vene ei tundnud end aga platsil ilmselgelt mugavalt. Vene kogus küll lõpuks 11 silma, kuid enamik punkte tulid siis, kui mängu saatus oli juba otsustatud. «Eks meil tuleb veel maksta kooliraha,» tõdes Sokk.

Neljandal veerandajal ei suutnudki Eesti enam oma mängu leida. Peale kõige muu hakkasid Montenegrol tabama ka kaugvisked ning Eesti jaoks oli rong ära sõitnud. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles