Eesti võrkpallikoondis kaotas otsustava mängu Hollandile ja jääb EM-finaalturniirilt eemale.
Holland hävitas Eesti unistuse
17. september 2012, 07:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeva õhtul oodati Kalevi spordihallis Eesti võrkpalli suurt õhtut, aga tegelikult kujunes see hoopis Hollandi meeskonna peoks. Kahel viimasel EM-finaalturniiril mänginud Eesti jaoks sai seekordne valikturniir läbi.
«Loomulikult on hinges pettumus,» tõdesid Eesti koondise peatreener Avo Keel ja kogenud temporündaja Raimo Pajusalu justkui ühest suust. Põhjuski oli meeste jaoks üheselt selge. «Mängisime oma võimalused maha Belgias – kaotus Iisraelile ja 2:0 eduseisust allajäämine belglastele panid meid raskesse seisu,» ütles Pajusalu. «Üks totaalselt ebaõnnestunud mäng ja… ma ei saa öelda, et see ainult otsustas, aga tegelikult oleks meid päästnud vaid ime.»
Keel nentis, et see oli tema peatreeneriks olemise ajal esimene kord, kui koondis ei pääsenud isegi play-off’. «Eks homme jõuab kõige suurem pettumus kohale, täna tundsin rohkem poistele kaasa – niimoodi pommitati, et ei saanud kusagilt küüsi taha. Oleks siis ühese bloki vastu mängitud, aga ka meie kahesest blokist löödi läbi ja auti.»
«Üks totaalselt ebaõnnestunud mäng ja… ma ei saa öelda, et see ainult otsustas, aga tegelikult oleks meid päästnud vaid ime.»
Veel eelmisel õhtul tugeva Belgia vastu hiilgavat mängu näidanud ja 3:1 võidu noppinud Eesti koondist polnud eile võimalik platsil ära tunda – rünnakul eksiti ja kaitses ei jätnud hollandlased vastuhakuks mingit võimalust. Holland kogus aga iga õnnestumisega aina rohkem ja rohkem hoogu ning teises geimis lõid nad eestlased piltlikult öeldes põrandasse kinni. 0:2 kaotusseisult oli juba selge, et Eesti rong on läinud. Edasipääsuks ei tohtinud Eesti loovutada Hollandile rohkem kui ühe geimi. Mäng lõppes 0:3.
«Hollandi teise geimi rünnakuprotsent oli 76 – pole sellist numbrit varem näinudki. Tavaliselt on juba üle 50-protsendilise rünnakuga väga raske kaotada, kuid selline number… mis sa teed, oli lihtsalt selline päev,» mõtiskles Keel.
Pajusalu arvates sai Eesti koondisele saatuslikuks väsimus. «Meil on sellised tüübid, kes vajavad taastumiseks rohkem aega, see muudab meil turniiridel mängimise keerulisemaks. Tavaliselt oleme oma suured ja tähtsad võidud saanud siis, kui meil on aega mänguks valmistuda.»
Pajusalu lisas, et küsimus polnud selles, nagu teeksid nad treeningutel kehva tööd, vaid inimtüüpides. Alati sitke mehena tuntud temporündaja tunnistas, et tema endagi jalad polnud otsustavas mängus kuigi värsked. «Meil on väga lühikesed blokeerijad, piisavalt kõrgelt mängimiseks peavad meie jalad olema värsked,» nentis ta.
Kuna Holland alistas Eesti 3:0, võitsid nad ka alagrupi ja pääsesid otse finaalturniirile, Belgiat ootavad ees play-off-mängud. Eesti peab aga ootama järgmist tsüklit. Keel ei osanud öelda, kas ta on ka siis veel meeskonna tüüri juures.
«Pean paberite kohta küsima, aga MMi kvalifikatsiooni tahaks kevadel veel proovida, kuid eks juhatus otsustab,» sõnas ta. «Ootame kõigepealt novembri ära, võitleme ju koos Soomega 2015. aasta EMi korralduse eest. Spordirahvale lohutuseks tasub aga öelda, et 2015 on kolmel pallimängukoondisel võimalus jõuda EM-finaalturniirile. Ma ei näe küll põhjust, miks see ei võiks nii minna.»
Väiksem palk, kuid parem tulevik
«Budva variant oli alati tagavaraks olemas – klubi teadis, et otsin paremat varianti, ja nad ise vaatasid ka diagonaalründajate turul ringi. Minu esimene soov oli minna mõnda tugevasse liigasse, kuid näiteks Itaalias on tänavu klubidel rahaliselt keeruline seis ja seepärast ei tekkinud ühtegi head pakkumist,» võttis Oliver Venno kokku oma klubiotsingud.
Alates möödunud nädalast on ta Meistrite liigas palliva Montenegro klubi Budva Budvanska Rivijerase ridades. Ta tõdes, et vahepeal tõsiselt jutuks olnud Lõuna-Koreas olnuks palk palju suurem, kuid Euroopas mängides on võimalik paremini pildil püsida. «Ma pole veel selles vanuses, et peaksin ainult palga järgi otsustama,» lisas ta.
Budva on aastaid kuulunud Meistrite liigasse ning vahelduva eduga ka alagrupist edasi pääsenud. Tänavu on taas just see hooaja peamine eesmärk. Koduses liigas ollakse kindlad esinumbrid. «Ma ei tea koosseisu kohta kuigi palju, kuid diagonaalründaja kohal peaksin olema esinumber ja lisaks minule mängib seal leegionäridena kaks serblast. Neist sidemängijaga olin ühes klubis Sloveenias.»