Elu pärast tippsporti – äri või poliitika

Mariel Gregor
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erki Nool oma viimastel olümpiamängudel 2004. aastal Ateenas. Pärast karjääri lõpetamist suundus Nool edukalt poliitikasse.
Erki Nool oma viimastel olümpiamängudel 2004. aastal Ateenas. Pärast karjääri lõpetamist suundus Nool edukalt poliitikasse. Foto: Toomas Huik

Sportlaskarjääri lõpetamine tuleb kõikidel tippatleetidel üle elada. Tihti tähendab see elus täiesti uue lehekülje pööramist.

Mitmetelt tiitlivõistlustelt medaleid võitnud mitmevõistleja Erki Nool, jalgrattur Erika Salumäe, purjetaja Toomas Tõniste, sõudja Jüri Jaanson, kergejõustiklane Jüri Tamm, endine tippkorvpallur ja -treener Jaak Salumets, ujuja Indrek Sei, sõudja Jüri Jaanson ja paljud teised – kõik nad alustasid uut karjääri poliitikas ja/või äris.

Sportlased on tihti avatud suhtlejad ning pika ja rahvusvahelise karjääri jooksul on tekkinud hulgaliselt kontakte, mida hilisemas elus ärilistel või poliitilistel eesmärkidel kasutada saab.

Erki Nool on hea näide, kuidas edukas sportlane teenis rahva usalduse ja pääses ka riigikokku. «Mingil hetkel andsin endale aru, et ühel päeval ei saa ma enam tippsporti teha. Olen väga paljude tippsportlastega sel teemal vestelnud ja enamasti mõeldakse tulevikule juba varakult,» räägib Nool. «Suurt hirmu ma lõpetamise pärast ei tundnud. Pariisi MMil (2003. aastal) tulid noored väga jõuliselt peale ja enne Ateenat otsustasin, et see jääb mu viimaseks olümpiaks,» räägib Nool. «Nägin, et minu vanuses pole enam võimalik noortega konkureerida. Treenisin vaikselt edasi, aga siis vigastasin jalga ja sellega oligi lõpetamise otsus langenud. Loodus tegi selle valiku minu eest ära.»

Ebakindlus

Vanu aegu Nool enam taga ei igatse, ent tunnistab, et mõni aasta pärast suurest spordist eemalolemist tikkusid võistlemismõtted vahel pähe. «Nüüd vaatan võistlusi teise nurga alt, et kuidas oleks saanud mingeid asju teisiti teha, ise enam areenile ei kipu.»

Olümpiavõitja sõnul on tippsportlastel tavaellu sukeldudes kaks peamist probleemi – liigne enesekindlus ja teisalt ebakindlus. «Osa sportlasi mõtleb, et on kogu elu vaid spordi sees olnud ega tea, kuidas päriselus hakkama saada. Selleks on Rahvusvaheline Olümpiakomitee isegi vastavaid koolitusi ja programme loonud, et sportlasi valutumalt tavaellu viia,» teab nüüdne riigikogulane.

Samuti on tippatleetidel vahel raske pärast spordikarjääri lõppu endale uusi eesmärke seada. «Sportlasena valmistud ju pidevalt järgmiseks võistluseks, ent selle perioodi lõppedes tundub, et midagi pole enam ees ootamas,» teab endine kümnevõistleja spordist lahkumisel esilekerkivaid muresid.

Sporditaust tuleb kasuks

Nool lisab ka, et ükskõik, mis eluvaldkonnas tippsportlane hiljem tegev on, tuleb sporditaust siiski pigem kasuks. «Sportlane on harjunud edu nimel pingutama ja see on kasulik omadus igal alal.»

Endine purjetaja Toomas Tõniste sukeldus pärast sportlaselu ärisse ja on selles vallas suurt edu saavutanud.

«Minul ei olnud täpselt välja mõeldud, mida tulevikus teha tahaksin, aga 1992. aasta alguses arutasime vennaga (Tõnu Tõniste – toim) ja purjetajast sõbra Marko Lilienthaliga, et peaks midagi tegema. Pärast Barcelona olümpiamänge hakkasimegi tegutsema,» meenutab kahtedel olümpiamängudel medali võitnud Tõniste uue elu algusaastaid.

«Äritausta meil polnud, aga pealehakkamist küll. Samuti olime sportlastena saadud päevarahast suutnud mingi summa kõrvale panna ning algkapital oli nii olemas. Edasi läksid asjad loogiliselt ja äri suurenes märgatavalt.»

Samas möönab Tõniste, et 1990ndate algusaastad olid oma äri alustamiseks üsna soodne aeg. «Mõistsime, et hea tahtmise korral on võimalik kõike müüa. Saksa keel oli juba keskkoolist suus ja hakkasimegi sakslastega äri ajama,» lausub novembris 20-aastaseks saava, hulgimüügiga tegeleva ettevõtte LTT ASi üks asutajaid ja omanikke.

«Meist läks õnneks mööda igasugune kontakt allmaailmaga, see oli tollal paljude jaoks üsna suur probleem,» meenutab ta Eesti taasiseseisvumise algusaastaid.

Tõniste sõnul on sportlastel äris ja ka poliitikas kergem, sest nad on valmis tulemuse nimel palju vaeva nägema. «Tippspordis ei anta midagi niisama ja kogu aeg on vaja pingutada. Üks oluline eelis on ka tuntus, see annab inimestele kindlustunde, et sa ei jaluta ühel hetkel niisama minema,» lisab Tõniste.

Poliitikasse jõudmine oli Tõniste jaoks asjade loomulik käik. «Ärimaailmas tegutsedes nägin, mis meie riigis parandamist vajaks, ja otsustasin selles kaasa rääkida,» põhjendab Tõniste.

Kullamäe otsustas lemmikala kasuks

Tegelikult valivad paljud sportlased vast kõige loogilisema tee ehk jätkavad oma lemmikala juures mõnes teises ametis. Korvpallurid Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk, Gert Kullamäe, Rauno Pehka, Martin Müürsepp, võrkpallur Avo Keel, jalgpallurid Indrek Zelinski, Martin Reim, Marko Kristal, Mart Poom, suusataja Jaak Mae ja mitmed teised oma ala tipud on alaga seotuks jäänud.

Tartu Ülikool / Rocki korvpallimeeskonna peatreeneri Gert Kullamäe sõnul läks tema ametivahetus loogilist rada pidi. «Mul oli juba mängijana kindel plaan treeneriks saada ja kui Indrek Visnapuu tegi ettepaneku enda kõrvale abitreeneriks asuda, võtsin selle vastu,» räägib Kullamäe. «Mul on endal kodus kaks korvpallihullu poissi kasvamas ja olen alati tahtnud armastatud ala juurde jääda,» põhjendab Kullamäe.

Kui Visnapuu poleks tagamängijat enda kõrvale kutsunud, oleks ta tõenäoliselt veel paar hooaega mängijana jätkanud. «Selles suhtes lõppes minu sportlaskarjäär väga sujuvalt ja loogiliselt,» sõnab ta.

Kullamäe sõnul tuleb endale selgeks teha, mis tasemel treeneriametis alustada. «Minul vedas, abitreenerina ei langenud kogu vastutus kohe minu õlule. Sõber Aivar Kuusmaa läks pärast ketside varna riputamist kohe peatreeneriks ja pärast esimest aastat ütles, et tahab nüüd ka abitreeneri ametit proovida,» lausub Kullamäe naerdes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles