Jaak Mae päev tippsuusataja, isa ja abikaasana

Kes ei mäletaks Val di Fiemme MMi ja Jaak Mae hõbemedalit. Või Salt Lake City olümpiat ja Mae pronksi. Millised emotsioonid, milline võitlus, milline eneseületus! Ent mis on selle üleva hetke taga?

Oleks ääretult lihtne vastata, et medalite taga on üksnes raske töö, treening ja natuke õnne-annet. Kahtlemata on need tähtsad komponendid, ent on veel palju muudki. Midagi palju tähtsamat.

37-aastase Mae elus on neli inimest olulisemad kui tippsuusatamine. Nad on tema jaoks tähtsamad kui ükskõik mis siin elus. Need on ligi pooleteiseaastane Ralf, kuuene Lauren, üheksane Isabel ja abikaasa Jana. Need on inimesed, kes annavad Maele jõudu medalite poole pürgida. Jõudu unistamiseks ja oma unistuste ellu viimiseks.

Viimased 13 aastat on abikaasa Jana Mae igal sügisel Põhja-Soome laagrisse sõitnud. Ikka selleks, et mehele toeks olla. Mae sõnul ei kujutaks ta pereta Olose laagris olemist enam ettegi. «Nad aitavad rutiini murda. Siis on millelegi muule ka mõelda kui ainult treeningule. Pere kohalolek annab väga palju juurde,» avaldab Jaak Mae.

Olgu öeldud, et kõik eestlased elavad Olosel väikestes majakestes. Ühtekokku kestab laager Põhja-Soomes viis nädalat. Ja iga päevaga läheb laagris üha pimedamaks.

«Masendav? Ei ole midagi hullu! Oleme sellega juba nii harjunud. See on omamoodi sundkäik – kuskil peame ju lumel olema,» sõnab Mae, kes juba 1996. aastast ühes ja samas majakeses elanud. «See on nagu teine kodu juba,» lisab Jana Mae muigamisi.

Aga milline näeb välja perekonna tavaline päev? See on 6. november ja reede. Päev enne Mae perekonna lahkumist Oloselt.

8.15. Äratus. Jaak Mae tõuseb üles. Enne teda on ärkvel juba abikaasa, kes on pannud pudruvee keema ja teinud kohvi. «Ma olen varajase ärkamisega. Täna tõusin juba kell viis, sest rajamasin hakkas tööle,» sõnab Jana Mae. Lapsed alles magavad, neil pole tõusmisega kiiret.

8.35. Jaak Mae istub lauda ja teeb endale pudru kõrvale juustuvõileiva. Juust on Eestist kaasa võetud. «Jaagu isa on jahimees ja vanasti võtsin laagrisse tulles laaride viisi põdravorsti kaasa. Öeldi, et vii ikka teistele ka, aga lõpuks keegi ei tahtnudki. Ise sõime seda,» meenutab Jana Mae muigamisi ja lisab: «Nüüd toitu väga kaasa enam ei vea, suurt hinnavahet pole. Paar korda nädalas saab siin poes ka käidud.»

9.15. Tõuseb üles Mae pisipoeg Ralf. Rosinasilmne poisipõnn jookseb peagi isa juurde ja kaisutab teda. «Noh, mees, ärkasid üles, jah? Ärkasid üles? Kas lähme täna suusatama ka?» küsib Mae ja silitab poja pead. Too kihistab selle peale üksnes naerda.

9.30. Mae segab spordijoogi ning hakkab trenniks valmistuma. Vahepeal müttab pisi-Ralf nii innukalt, et lendab ühtäkki prantsti põrandale. Poisipõnn jookseb ema juurde, kuid nutt ei taha lõppeda. «Ei jonni!» ütleb Jaak Mae kindlameelselt. Jana Mae vastab: «Ta ei jonni – kuku ise selili ja ütle siis nii.»

9.45. Enne lahkumist liigub Mae ka tütarde juurest läbi ja loeb neile igaks juhuks sõnad peale: «Tee siis inglise keel ära. Ja suusatama lähete pärast lõunat, eks ole?»
Jana Mae sõnul pole tegelikult sõnade pealelugemiseks mingit põhjust. Mõlemad tüdrukud on väga usinad ja puhtviielised. Hommikud kuluvadki neil tavaliselt koolitükkide tegemiseks.

10.00. Mae läheb hooldemeeste boksist läbi ja liigub treeningule. Ta sõidab nii uisku kui ka klassikat ning ühtekokku kestab treening kolm tundi. Pärast kulutavat harjutuskorda sõnab Mae, justkui oleks ta äsja kõigest kaks kükki teinud: «Täna oli juba oluliselt kergem kui varasematel kordadel sama asja tehes. Polnudki väga hull.»

12.45. Mae läheb tagasi majakesse, kus abikaasa Jana on valmistanud lõunasöögiks kana-klimbisupi ja tuunikalapasta. Tütred lõiguvad prae kõrvale salatit ja katavad laua. Pisike Ralf leiab endale sahtlist omapärase mänguasja – puhastuslappide paki, mille ta kohe avab. «Kust need veel tulid?» küsib Jaak Mae. «Küsi Ralfi käest,» vastab 6-aastane Lauren. Küsida ju võib, aga ega Ralf ei vastaks…ta ju ei räägi veel.

13.45. Pärast lõunasööki teeb Jaak Mae väikese uinaku. Tavaliselt on see aeg, kui abikaasa Jana ja kaks tütart suusatama lähevad. «Siis on rajad peaaegu tühjad ja meiesugused harrastajad saavad rahulikult suusatada. Siis me ei sega kedagi,» selgitab Jana Mae. Tavaliselt teevad nad kõik koos ligi tunnise treeningu.

16.00. Mae läheb päeva teisele treeningule. Ühtekokku kestab see poolteist tundi. Pärast trenni tuleb ta hooldeboksi ja jutustab Urmas Välbega. «Noh, sa ei luksunudki või? Ma siin rääkisin sind just taga!» muigab Välbe. Mae vastab: «No sa teed ju seda kogu aeg!» Välbe: «Nojah, aga ma räägin sinust üksnes ja ainult head.»

18.30. Mae läheb sauna ja istub pärast seda õhtusöögilauda. Abikaasa Jana Mae on valmistanud õhtusöögiks kana ning kohupiima-virsikukoogi. «Ega siin suurt midagi teha polegi – õhtuti on seetõttu mõnus küpsetada. Siin oskad väikestest asjadest rõõmu tunda,» sõnab Jana Mae.

Külas nad teistel suusakoondise liikmetel eriti ei käi. Lihtsalt ei jaksa. «Vahel mõtled küll, et võiks minna, aga kui juba saunast tuled, siis oled nii väsinud, et ei jõuagi kuskile. Seetõttu käimegi väga harva üksteisel külas,» selgitab Mae.

23.00. Pärast õhtusööki mängib Jaak Mae pisipojaga ja kella 23st läheb ta magama. Et siis järgmisel hommikul sama hooga alustada. Ainuke erinevus on see, et edaspidi peab ta laagris pereta hakkama saama. «Eks ma olen paras egoist ka – suuresti minu pärast nad siin ju käivadki. Et minul oleks lõbusam ja kergem,» sõnab Mae lõpetuseks.