Fotokunstnik Toomas Volkmanni isiknäitus Jeunesse Fatale
17. juuli 2008, 16:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäeval, 17 juulil avatakse Moodsa Valgustuse ruumides Toomas Volkmanni kauaoodatud isiknäitus pealkirjaga Jeunesse Fatale.
Fotokunstnik Toomas Volkmann ilmus näitustele 80-90ndate vahetusel, kui fotot hakati tunnustama iseseisva kunstivormina.
Tausta poolest arsti ja näitlejaharidusega, Lembit Petersoni legendaarse sektantliku rändteatri kogemusega, vanamuusikaansambli Hortus Musicus hõbekõri tegutseb algul pseudünüümi Tristan Mann all, töötades nö «postmodernistliku kehadiskursusega», haakides motiive antiigi ja kunstiajalooga, rebides fotosid ja kleepides uuesti kokku, lavastades tihti iseend.
Järgmisena saab temast üks eesti reklaami- ning kaasaegse moefoto traditsiooni rajajatest. Volkmanni esimene isiknäitus toimub niivõrd ammu kui 1979, järgmine alles 1995 Londonis ning veel mõned galeriides-kohvikutes kodumaal. Samasse aega jäävad ka tema fotograafia ja stilistikaõpingud Londonis.
Hoolimata vähesest näitusetegevusest on Volkmann üks perfektsemaid neopop-kunstnikke, kellel pole oma loomingu jaoks vaja galeriisid ja muuseume, kes kehastab ja kehtestab oma loomingut popis kui elusfääris: klubides, ajakirjades, seltskonnas, elustiilis. Eesti 90ndate plahvatuslikus fotokunstitegevuses jääb ta marginaalsele positsioonile, liiga erinevad on tema teemad ja kunstilised tõekspidamised 90ndate fotot defineerivast DeStudiost ja Linnapi koolkonnast.
Ühiseid esteetilisi kriteeriume jagava Linnar Priimäega on mõlemad teravalt kritiseerinud kohalikus kunstis kohustuslikuna valitsenud tõsidust ja raskemeelsust, igatsedes rohkem ilu ja mängulisust.
Kui kaasaegses kunstis juuritakse igasugune ideaali mõiste otsustavalt välja, kui fotokunstis käsitletakse seda küünilises või kontseptualiseeritud võtmes, siis Volkmann ainsana jääb ideaale otsides täiesti tõsimeelselt ausaks. Luues moefotograafina ametlikku ilutrendi ja lavastatud ideaale, jääb ta vabakunstnikuna selgete ja maneristliku portree ikoonitunnustega inimese kujutamise juurde.
Näituse kuraator KIWA valgustab, et ka Volkmanni avatav näitus Jeunesse Fatale tegeleb mitteametliku iluga selle algupärases ning loomulikus poeetilisuses.
«Praegusel ajal on poeesia politiseeritud, peamiselt selle üleküllastamise või selle ignoreerimise tõttu. Ilu määratlejateks on maitse (mis on üldjuhul rikutud, nivelleeritud) ja kaubandus (mis seda nivelleerib ja ühtlustab),» räägib KIWA.
««Ilu» oma tavakeelses tähenduses on suur ja ühekülgne mõiste nagu «riik» - impeerium, kuhu mahuvad vaid vähesed «alternatiivsemat» või «erinevat» ilu mõistet omavad subkultuurid, mille saatuseks (kuna nende tekkimise eelduseks on lubatavus), on juba algusest peale saada meinstriimi integraalseks osaks.
«Loomuliku ilu pildile püüdmine on ketserlik akt ja Volkmanni fotosid vaadates mõtlen ma, et jumal võiks olla suur tagurpidi töötav photoshop, kes armastab oma eksinud tallesid ja annab neile tagasi just nende enda näo,» selgitab KIWA.
Näitus avatakse täna, 17.07 kell 17.00 Moodsa Valgustuse ruumides Rävala pst.
Näituse
afterparty
toimub aga klubis Privé ürituse Jus Fine raames. Pidu on Privé juhi Helen Mahmastoli sõnul tema poolne kingitus eesti reklaami- ning kaasaegse moefoto traditsiooni rajajale Toomas Volkmannile, juba üle kümne aastat väldanud meeldiva koostöö eest.
Volkmaniga alustati esimesi koostööprojekte juba esimeste Vibe’de ajal, mil Volkmann jäädvustas eesti klubikultuuri sündi.