Phelps tekitas reporterite seas rüseluse

Kõrvaklappidest hiphop-muusikat kuulates Pekingi ujumisareenile saabunud Phelpsi saatis vali fännikoor.

Teiste seas jälgis kaheksat olümpiakulda võita ihkava 23-aastase mehe ujumist ka Ameerika president
George W. Bush, kes saabus halli kümme minutit enne imelapse starti ligi 15 mustast autost koosnenud turvaeskordi saatel.

Musta limusiini ning seda saatvaid džiipe kaunistasid ühel küljepeeglil Ameerika ning teisel Hiina lipud. Liiklus pandi paariks minutiks seetõttu kinni. Hiinlanna, kes samal ajal teed ületada üritas, paisati turvameeste poolt peaaegu pikali.

Ent Bush ei pidanud tulekut kahetsema – Phelps pakkus talle etenduse, mida tasus vaadata. Ta kontrollis ujumist algusest peale.

Pressiruumi astus 1,41 sekundiga enda nimele kuulunud maailmarekordit uuendanud Phelps oma konkurentidest kümme minutit hiljem. Ajakirjanike seas tekkis rüselus – kõik üritasid võimalikult head kohta saada.

«Ärge lükake! Vahesein tuleb ära!» tekkis korraldajatel väike paanika. Ent Phelps ise oli sõbralik, vastutulelik ja eelkõige õnnelik. «Olen oma ujumisega üsna rahul. See oli väga emotsionaalne,» avaldas ta ajakirjanikeparvele.

Küsimuse peale, kuidas ta suhtub Ameerika riigipea kohalolekusse, vastas Phelps, pöial püsti: «See on lahe!»

Suurt enamat ei lastudki tal öelda, sest juba järgmise finaali ujujad saabusid ajakirjanike ette.

Taas kord maailmarekordiomanikud. Ent sellist tungi nagu Phelps ei korraldanud neist keegi.

20-aastane austraallanna Stephanie Rice ujus 400 meetrit kompleksi 4.29,45ga. Senisest maailmarekordist ujus kiiremini ka hõbeda teeninud Zimbabwe esindaja Kirsty Coventry.

«Pöörasin ringi ja nägin tablool aega 4.31. Esimene asi, mis peast läbi käis, oli – see ujumine oli 4.31 kohta küll väga valus. Aga kui uuesti tabloole vaatasin ja 4.29 nägin, siis mõtlesin, et see on suurepärane. Võimas!» hõikas Rice.

Naiste 4 x 100 meetri vabaujumise võitsid olümpiarekordi 3.33,76ga hollandlannad. Maailmarekordile oldi väga lähedal ka meeste 100 meetri rinnuliujumise poolfinaalis, kus norralasel Alexander Dale Oenil (59,16) jäi Brendan Hanseni nimele kuuluvast maailmarekordist puudu vaid kolm sajandikku.

Kuhu jäid Aljandi miljonid? 

Ujujad tulistasid nädalavahetusel Eesti rekordeid kui kuulipildujast. Esimesena tabas Triin Aljand, kes parandas 100 meetri liblikujumises senist tippmarki üle sekundi (59,43), seitsme sajandikuga uuendas 100 meetri rinnuliujumise rekordit Martti Aljand (1.02,46) ning 0,66 sekundiga 200 meetri vabaujumise rekordit Vladimir Sidorkin (1.51,27).

Ükski neist poolfinaaliust lahti ei murdnud – Triin sai 32. koha, tema vend Martti ning Sidorkin 45. koha.

 «Esimene pinge on nüüd maas. Tegelikult tahaks juba homme jälle võistelda, aga kahjuks saan seda alles 15. augustil teha. Loodan, et selle ajaga närv krussi ei lähe,» avaldas Speedo trikoole truuks jäänud Triin Aljand.

Arena trikoo valinud vend Martti oli sama õhinal. «Ma parandan rekordeid nagu mõned kergejõustiklased, sentimeeter sentimeetri haaval.

Ainult et mina ei saa selle eest miljoneid. Kus minu miljonid on?» naljatles ta ja tõsines pisut. «Võin oma ujumisega rahule jääda, rekord on rekord. » 1982. aastast Ivar Stukolkini nimele kuulunud Eesti rekordit uuendanud Sidorkin pole enda sõnul kunagi varem end vees nii hästi tundnud.

«Enne starti ütlesin iseendale: olen seda võimalust viis aastat oodanud ja kõik lihtsalt peab hästi minema. Vorm on super!» õhkas Arena trikood eelistanud Sidorkin.

Eesti Ujumisliidul on leping Arenaga, Aljand kandis aga Speedot. Sellega rikuti lepingut. «Seni pole meil mingeid probleeme ega trahve Arena poolt.

Usun, et nad mõistavad, et trikood jõudsid meieni hilja ning sportlased vajavad aega kohanemiseks,» lootis  olümpiarõngastega pea ehtinudpeatreener Tõnu Meijel. (PM)