Äsja Kaasanis MMil pronksi ja hõbeda võitnud Erika Kirpu tunnistas, et ei loe medaleid, vaid vehkleb vehklemise pärast. Ta tahab töötada ennastunustavalt selleks, et paremaks saada, ja kui selle tulemusena tõuseb poodiumile, on tore.
Erika Kirpu tiitlimedaleid ei loe
2. august 2014, 07:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimesed muutuvad äkitselt. Juunis, enne tiitlivõistluste tsüklit, oli Kirpu enesessetõmbunud ja mitte nii väga suhtlemisaldis. Mustamäe räämas saalis vehkles ta varjudega ehk kujuteldava vastasega minutite kaupa. Ilme tõsine, keskendunud. Piiga viibis omas maailmas, kuhu võõrastele ligipääsu polnud.
Nüüd, pärast kahe medaliga – individuaalse pronksi ja naiskondliku hõbedaga – lõppenud MMi, on Kirpu taas selles teises, kõigile mõistetavas maailmas. Särav, nagu enamasti, ja tundub, et autasustamisest saadik pole naeratus ta näolt lahkunud.
Veetsid pärast võistlust nädalakese vanavanematel Moskvas külas. Vanaemad söödavad lapselapse tavaliselt paksuks.
Söödeti mindki, pannkookide ja sõrnikute ja kõigega. Kehakaal kerkis, aga küll läheb peagi ise alla. Ega ma Moskvas suurt midagi teinud, lihtsalt olin. Puhkasin. Muuks polnud jõudu ega tahtmist.
Oled vahepeal medalid ikka kaelast ära saanud või isegi magasid nendega? Ja kas olid üllatunud, et just sina kaks korda poodiumile astusid?
Medalid on ammu kaelast võetud, MM hakkab tasapisi unumagi. Tunded on hajunud ja elu taas rahulik. Autasustamisel mõistsin, et olen medaleid väärt, kuid enne tiitlivõistlusi kahtlesin endas kõvasti: kas ikka liigun õiget teed, sest hooaeg oli kesine. Lootus kord süttis, kord kustus.
Samas tegin kohutavalt palju tööd ja uskusin, et ühel hetkel suudan töö tulemuseks vormida. Tundsin, kuidas vehklejana kasvan, muutun pidevalt paremaks. On suur õnn, et õige hetk saabus just MMil, mitte tavalisel MK-etapil.
Kui tugev su närvikava on?
Sel MMil olin vaimselt väga tugev. Kui aga ausalt öelda, siis närvid on vehklemisest läbi. Tippsportlase elukutse on raske, kuid see on minu elu, olen selle ametiga harjunud.
Kuna närvid on sul tugevad, siis julgen küsida: mäletad, millal sa esmakordselt Eestis tähelepanu pälvisid, kui olid kõigest 16-aastane? Kelle sa alistasid?
Britta Heidemanni, olümpiavõitja.
Ja nüüd, kuus aastat hiljem, kaotasid sa MMi poolfinaalis... Heidemannile. Ta, tundub, on vahepeal tugevaks saanud.
Heidemann on imelik vehkleja. Ta tunnetab, et õnn käib temaga pidevalt kaasas. Võitis Pekingi olümpial kulla, Londonis hõbeda, vahepeal veel ühte-teist, Kaasanis oli jälle poodiumil. Heidemann on äärmiselt enesekindel, teab, mida tahab, kuid teinekord jääb tunne, et ta kaotab teadlikult. Kaasanis... Kas ma just põlesin Heidemanni vastu läbi, kuid ei olnud valmis lõpuni vehklema. Järelikult pean veel arenema. Kui on probleem, siis tuleb sellele lahendus leida. Aga see, et ma Heidemanni kuus aastat tagasi võitsin ja nüüd kaotasin, ongi vehklemine. Kunagi ei tea tulemust ette.
Sa oled kõigest 22-aastane, kuid auhinnakapis juba neli tiitlivõistluste medalit. Palju sa autasusid võita kavatsed, eeldades, et karjäär kestab veel vähemalt tosin aastat?
Ma ei loe medaleid. Hakkasin, muide, just mõtlema, millised need neli medalit mul on... EMilt naiskondlik kuld ja pronks ning nüüd kaks lisaks. Medaleid on vaja Eestis selleks, et saaksid spordiga tegeleda, et oleks palk ja ettevalmistusraha. Tegelikult tahaksin vehelda vehklemise pärast, treenida ennastunustavalt, anda endast parim, ja kui see toob kaasa autasu, siis tore.
Praegu on epeenaiskond kindlustatud kuni Rio de Janeiro olümpiani, ent paratamatult küsid aeg-ajalt endalt: mis pärast seda saab, kui medalit ei tule? Tekib asjatu pinge. Kindlusetus on Eesti spordi negatiivne külg. Ma ei julge panustada vaid spordile, sestap lõpetasin äsja ka ülikooli. Räägime siin, et mul on veel tosin aastat karjääri alles. Kui aga medaleid ei tule, kas ma siis saan vehklemist jätkata?
Kuidas on võimalik tippspordi kõrvalt lõpetada TTÜ õigusteaduskond?
Raske, aga võimalik. Olen alati andnud endast maksimumi – gümnaasiumi lõpetasin hõbemedaliga –, kuid pean tunnistama, et ülikoolile võinuks suuremat tähelepanu pöörata. Tegin kõik eksamid ja tööd ausalt ise ära, ent mitte nii süvenenult, kui oleksin tahtnud.
Pead end sundima trenni või õpikute taha?
Trenni mitte, õpikute taha küll. Õnneks kujunes välja rutiin, mis tegi asja lihtsamaks. Diplomitööd koostasin juba kindlas rütmis – pärast treeningut kaks tundi kirjutamist.
Vanemad on sul vehklemistreenerid. Peamiselt töötab sinuga isa. Kas ta tassis sind vägisi treeningutele?
Ei-ei-ei. Vastupidi. Ta hoidis mind pidevalt tagasi. Tahtsin harjutada rohkem ja rohkem. Nõudsin suisa. Põhjusel, et soovin omandada aina midagi uut, hakkasin koostööd tegema ka meeskonna peatreeneri Igor Tšikinjoviga. Seega on mul kaks juhendajat ning treenerile ette nähtud preemia jaotub nende vahel võrdselt.
Kuidas treenerist isa on? Võitude puhul on selge, kiidab, aga kaotuste korral?
Kaotuste korral võtab kogu süü enda peale – võidab sportlane, kaotab treener –, kuid paljuski põhjendamatult. Kui emotsioonid üle pea käivad, ei kipu temaga vaidlema, kuid hiljem, rahulikus õhkkonnas analüüsime matšid läbi ja leiame kaotuse põhjused.
Oled sa hea õpilane? Lihtsalt vormitav?
Ei. Olen raske juhtum, mõtlen liiga palju oma peaga. Tihtipuhku treener ütleb: ära mõtle, lülita aju välja ja lihtsalt tee. Aga ma ei saa nõnda. Kogu aeg on vaja analüüsida, aru saada, miks nii- ja mitte teistviisi. Kahtlen palju, üritan midagi uut leiutada. Ning mu iseloom pole samuti suurem asi.
Isa saab sinuga siiski hakkama?
Mis tal üle jääb, pole ju valikut. Tütar ikkagi.
Vehklemisringkondades on neid, kes arvavad, et oled liiga ühekülgne, ja neid, kes ütlevad, et elemente, mis nii-öelda leiva lauale toovad, valdad suurepäraselt. Kuidas kommenteerid?
Olen noor ja arenev sportlane. Vaatame tulevikus, kui ühekülgne või mitmekülgne olen. Tean väga hästi oma nõrkust ja tugevust. Õpin pidevalt lisa, katsetan uusi elemente... Mul on neli medalit, naiskonnas teen töö ära. Kui vaja, vehklen kaitsest, kui vaja, ründan. Olen teadlik, et mul pole rünnak väga hea, või kaitse, aga saan hakkama. Tean oma vigu ja proovin aina paremaks saada.
Kui palju sõltub vehklemise tulemus psühholoogiast?
Pool on psühholoogiat. Sul peab olema väga hea enesetunne ja enesekindlus, kui võita tahad. On päevi, kui sa justkui põled. Põled sisemiselt ja kõik sujub.
MM-medalid andsid sulle vist kõvasti enesekindlust?
Mõistagi. Praegu olen väga enesekindel... kuni vehklemisrajale lähen. Loodan, et medalid ei tee minu vehklemist halvemaks.
Oled sa tuleviku ära plaaninud – vehkled kuni olümpiani, siis saad lapse, pead pausi ja võistled edasi. Või saad emaks karjääri lõpus?
Olümpiani pühendun vaid spordile. Pärast seda... Niisama need lapsed kah ei sünni, tuleb esmalt abielluda ja... Kui kõik läheb soovide kohaselt, siis pole probleeme last saada ka keset karjääri. Küll ma emana ja vehklejana üheaegselt toime tulen.
Said kodus olla vaid poolteist päeva, laupäeval lendad juba USAsse treeninglaagrisse. Loodetavasti toimub see, siinset palavust silmas pidades, Alaskal?
Paraku mitte, hoopis Houstonis. Laagri eest maksab kutsuja ehk USA koondis. Esimene nädal treenime, teisel lubati kõiksugu lõbustusi ja shopping’ut. Teine nädal tuleb vahvam, sest olen vehklemisest pisut väsinud.
Erika Kirpu
Sündinud 22. juunil 1992 Moskvas
• Elukoht: Tartu ja Tallinn
• Pikkus ja kaal: 173 cm ja 61 kg
• Haridus: lõpetanud Tartu Annelinna gümnaasiumi hõbemedaliga ning TTÜ õigusteaduskonna
• Koht maailma edetabelis: 10.
• Koht Eesti edetabelis: 1.
• Täiskasvanute tiitlimedalid: naiskondlik EM-kuld ja pronks ning MM-hõbe, individuaalne MM-pronks