Tahad või ei taha, kuid tuleb nõustuda hea kolleegi, ajutiselt Austraalias resideeriva Märt Roosnaga – Eestil pole sportlast, keda tunneks kogu maailm. Ja ilmselt ei hakka ka olema, kui just meie ratturid Tour de France’i ei võida või Ott Tänak mõne korra rallis maailma tšempioniks ei kroonita.
Roosnal olnud Rohelisel Mandril raske rääkida Maarjamaa spordist, kui kohalikud teadsid ainult seda, et meie jalgpallikoondis «sakib», kui väljenduda noorte inimeste moodi.
Tõsi. Üheski sportmängus me ei hiilga. Ei võida korvpallis olümpiapronkse nagu Leedu ega käsipallis olümpiahõbedaid nagu Island või jäähokis MM-tiitleid nagu Soome. Ja üleüldse pole me pildilgi, sest MMidel ei mängi.
Suusatajaid – ka olümpiakullavõitjaid – teatakse vaid põhjamaades, Gerd Kanterit ja vehklejaid-maadlejaid-sõudjaid kitsastes ringkondades. Kaia Kanepi on ehk veidi tuntum, aga kuivõrd teda Eestiga seostatakse? Rein Taaramäe ja Tanel Kangert peaksid lülituma tõsisesse heitlusse suurtuuri võidu pärast, et nende nime õigesti hääldama õpitaks.
Niisiis, maailmanime meil pole. Roosna artikli kommentaarides kõlas torin, et palju Austraalialgi neid suurilmastaare. Aga on. Jalgratturid eesotsas Cadel Evansiga, jalgpallikoondis, korvpallikoondis, golfimängijad (Greg Norman!), ujuja Ian Thorpe. Need tulevad esimese hooga meelde. Ah jaa, ka vormeliässad Mark Webber ja Daniel Ricciardo on austraallased. Lisaks on neil austraalia jalgpall, meil kõigest kiiking. Neil kõikjal ringikekslevad kängurud, meil lendorav, kelle olemasolust on vaid viiteid.
«Eesti sport vajab visiitkaarti, vähemalt üht superstaari või supertiimi (koondist, klubi), kelle nimi lauale lajatada,» resümeerib Roosna ja leiab, et oleks vaja poliitilist otsust arendada teatud alasid jõulisemalt kui teisi.
Ühest küljest nõus, teisest küljes mitte. Mikroaladel võib sportlaste kael kuldade all lookas olla, maailma see ei puuduta. Sportmängudes pisike Eesti läbi ei löö. Ka miljonite eurode toel mitte. Kas raha kühveldamine korvpalli või jalgpalli annaks meile eestimaise LeBron Jamesi või Ronaldo? Või pisut lahjema tegija, kuid siiski säärase, kes veaks meeskonna kas NBAs või Meistrite liigas vähemalt poolfinaali ja teeniks hüüdnime Great Estonian? Ajalugu näitab, et nii kõvad mehed kasvavad üles tingimustele ja miljonite puudumisele vaatamata.
Kergejõustik. Valge mees ei sprindi ega jookse ka maratoni, neil aladel on EM pigem külavõistlus. Kaugushüppaja saaks maailmakuulsaks siis, kui võidaks mitu olümpiat järjest või ületaks üheksa meetri joone.
Ujumine. Tuleb olla sama edukas kui Thorpe või Michael Phelps ehk teenida paarkümmend tiitlimedalit. Või võita 15-aastasena olümpiakuld, ning seejuures peab võitjal olema taga stoori, mis maailma pisarateni liigutaks – nagu juhtus Leedu imelapse Ruta Meilutytega. Keeruline. Saaks me kasvõi ühegi medali pikast basseinist ja olümpiaalal.
Tennises ja golfis on konkurents meeletu ja kust see raha, et Eesti sisehalle või golfiväljakuid täis ehitada. Ka vormelisõitjaid on keeruline massiliselt kasvatada.
Seega jääb üle loota, et Ott Tänak võidab paar ralli MM-tiitlit või Taaramäe ehk Kangert Tour de France’i. Ja kui mitte nemad, siis nende mantlipärijad.
Tegelikult piisab meile Kanterist, vehklejatest, Barutost, Rasmus Mäest ja teistest, keda igas planeedi punktis ei tunta. Maailm ei tunne ka Kalevipoega ega Suurt Tõllu, aga ei saa ju öelda, et tegu olnuks kehvade meestega.
Õige on aga see, et riik võiks ükskord hakata käituma riigina ning panustada noortesporti ja huvitegevusse nii, et piinlik ei hakkaks. Küll siis ka maailma-Kristjaneid kasvab.