Võrkpallur Jagol käib võitlus iseendaga

Kui kümme aastat tagasi oleks võrkpallur Erik Jagole keegi öelnud, et ta peagi maailma tugevaimas liigas pallib, oleks ta ütleja laginal välja naernud.

Nüüd on tema unistus aga juba kolmandat hooaega reaalsus.Kaks aastat tagasi, kui Jago esimest korda Itaaliasse A1 sarja siirdus, tundus see uskumatuna. Ühes maailma tugevamas klubiliigas on enne Jagot mänginud eestlastest vaid Jaanus Lillepuu.

«Alguses olid ootused sellised, et saabud kohta, kus kõik on perfektne, professionaalne, ideaalne. Kõik mängijad on meeletult tugevad ja treenerid uskumatult head,» meenutas Jago ja lisas: «Aga siin on ka inimesed, kes teevad samamoodi vigu nagu kõik teised. Tegelikult on tavaline tööpäev  ka siin tavaline tööpäev.»

Elu läbi valu

Pea terve 2006. aasta hooaja jälgis Jago koduklubi mänge enamjaolt pingilt. Ent ta ei kahetse seda aega, sest isegi paar minutit maailma tugevaima võrkpalliliiga platsil arendab pallurit rohkem kui terve kohtumine keskmise tasemega Euroopa liigas.
Itaalias on aastatepikkune väga kõrgetasemeline võrkpallikultuur, kus treenerid valdavad taktikalisi ja tehnilisi teadmisi. Parimat varianti kui Itaalia võrkpalliliiga ta enda jaoks ei näinudki. «Minusugustel, kes pole üle kahe meetri pikad, kes ei hüppa poolteist meetrit ega löö igalt poolt blokist üle, on väga tähtis tehniline ja taktikaline pool. Selle arendamiseks on Itaalia parim koht,» kinnitas Jago.

Siiski otsustas ta aasta hiljem taseme võrra madalamasse liigasse – Itaalia A2 – taanduda. Seal mängis ta enda sõnul oma elu parimat võrkpalli.

«Olin üks meeskonna liidritest ja lõpus olime päris lähedal tõusule kõrgemasse sarja. Mõned aastad tagasi poleks uskunud, et sellise asjaga hakkama saan,» nentis Jago, kes sai tänavu taas võimaluse liituda Itaalia kõrgliigaklubiga. See pakkumine näitas talle, et on mängijate turul ikka veel hinnatud.

 Ent ta ei jää loorberitele puhkama. Kaugel sellest. «Väga tähtis on, et suudad ennast motiveerida ja leida iga päev jõudu jälle trenni teha. Võid hüpata ükskõik kui kõrgele tahad ja olla ükskõik kui hea mängija, aga kui motivatsiooni pole, siis on väga raske,» arutles Jago. «Tahtmisega peab samamoodi töötama nagu oma keha, tehnika ja taktikaga. Käib pidev võitlus iseendaga.»

Võitlus käib mehel iseendaga ka mujal – valurindel. Eelmisel hooajal raskelt Achilleuse kõõlust vigastanud Jago teeb hoolimata väljaravimata hädast pidevalt trenni. Esialgu oli tal hirm, et peab valu tõttu juba esimese nädala järel koju tagasi sõitma.  Nüüd on ta õppinud valuga elama.

«Peab arvestama, et kohati läheb valusamaks ja siis tuleb treeningutel rahulikumalt võtta. Ainuke asi, mis aitaks, oleks võib-olla operatsioon või pooleaastane paus, mis praegu ei tule kõne alla,» selgitas Jago. «Hakkan juba 28-aastaseks saama ning kui  on võimalus Itaalia kõrgliigas kaasa teha, siis operatsioon on viimane võimalus.»

Igal võimalusel koju

Nii kaua kui võimalik, sooviks Jago kõrgel tasemel mängida. Tema jaoks on siiski parim koht kodumaa – Eesti. Igal võimalusel tuleb ta koju lähedasi vaatama. «Itaalias on meri ja sõbralikud inimesed ja söök on muidugi hea,» kirjeldas Jago elu Itaalia kuurortlinnas. «Kohati tekib aga kultuurilisi arusaamatusi – itaallased elavad oma elu ja nad ei tea, mis väljaspool Itaaliat juhtub. Elavad siin oma söögi, joogi ja filmidega, oma muusika ja kultuuriga.»

CV
•    Eerik Jago
•    Sündinud 29. detsembril 1980
•    Pikkus: 198 cm
•    Klubid: 2008 Pineto Framasil (Itaalia),  2007–2008 Taviano Stilcasa Salento (Itaalia), 2006–2007 – Padova Antonveneta (Itaalia), 2006–2005 Apeldoorni Piet Zoomers (Holland); 2005–2004 Torhouti Oosthout (Belgia); 2004–2001 Salo Piivolley, 2001–2000 Helsingi Rocks (Soome)