Kukkumine maksis Jaak Maele vähemalt koha esikuuikus

Mitte keegi ei tea, mitmenda koha saanuks Jaak Mae laupäevasel Otepää MK-etapil, kui ta poleks kukkunud. Tõsiasi on aga see, et ta kukkus ja loovutas sellega vähemalt koha esikuuikus.

«Pärast viimast pikka laskumist läks suusk jäljest välja ja panin käe maha. Laskumisel oleks asi tunduvalt hullemini lõppenud. Ma ei oska öelda, kui palju sinna kadus, aga mõned sekundid kindlasti,» vangutas Mae pead.

Hilisem fotovaatlus näitas, et pehmelt «käe maha panekust» oli asi kaugel. Tegelikult pani mees maha ka oma taguotsa. Ja sealt tõusmisega ei läinud kaotsi üks, kaks ega ka neli sekundit, vaid tunduval rohkem sekundeid.

Ent kukkumise ajal ei mõelnud mullune teise koha omanik: «Miks just nüüd!» või «Oli seda veel vaja!» Ja miks ta ei mõelnud? Sest selleks polnud aega. Märksa hullem oleks tema sõnul olnud siis, kui kaalul olnuks poodiumikoht. Seekord kadus «kõigest» koht esikuuikus.

«Eks see väike pettumus ole. Aga iga päev pole pühapäev,» sõnas Salt Lake City olümpiapronks, kes vahetult enne kukkumist sai vahe norralase Odd-Bjorn Hjelmesetiga nulli. Seesama norralane lõpetas võistluse kuuendana, Maest 5,9 sekundit eespool.

MMile medali järele

Ent Mae ei jää sellegipoolest midagi kahetsema. Samuti ei jää tal midagi kripeldama. «Ärakukkumist ju polnud. Vorm on hea. Olen suutnud Tour de Ski aegset seisundit hoida,» selgitas Mae, kes jäi ka määrdemeistrite tööga rahule. Suusad olid tema sõnul head. «Agressiivsed.»

Mis talle aga eriliselt suurt rõõmu valmistas, oli tõsiasi, et tipp pole kaugel. See on käeulatuses. Kui numbrite keeles rääkida, siis võitjast Lukaš Bauerist jäi eestlast lahutama 25,5 sekundit. Poodiumile pääsemiseks pidanuks ta 16 sekundit kiirem olema.

Kui reaalseks mees ise enne võistlust kohta esikolmikus pidas? «Seda lootsite teie kõik. Aga tegelikult ma ju teadsin, et ei saanud oma pulsinäitajaid nii heaks kui tippvormis olles,» nentis Mae ja lisas: «Vahepeal hakkas natuke juba lubama, aga siis läksime alpimajja ja see lõi kõik kohe segamini. Väike reserv jäi sinna kindlasti. »

Põhjust pisarate valamiseks pole tal ka seetõttu, et hooaja tähtsaim võistlus ehk Libereci MM on alles ees. Eesmärke pole alandatud – medal on see, mille järele läheb ta 20. veebruaril, mil kavas on 15 km klassikat. «Nüüd hakkavad pisiasjad mängima. Peaasi, et tervis vastu peaks,» sõnas Mae.

Tähtsaim küsimus on, kuidas kärpida vahet eesolijatega. Selleks, et MMil võiks rääkida eesmärkide täitumisest ehk poodiumikohast. «Eks kõik teevad trenni, mitte ainult meie.

Tuleb oma asja teha. Kui nad on paremad, siis nad on paremad. Mina sellega oma pead ei vaeva. Teen oma tööd,» avaldas 36-aastane Mae.

Vancouverini stardis

Juba täna läheb ta taas alpimajja. Erinevalt esialgsetest plaanidest loobus ta nädala pärast toimuvast Rõbinski MK-etapist. Selle asemel harjutab kodus Otepääl.

Nädala pärast sõidab Mae Davosi laagrisse ning 14. veebruaril võistleb Itaalias Val di Dentro MK-etapil 15 km klassikasõidus.

«Seal tahaksin samas seisus olla. Nii oleks päris okei, aga ilma kukkumiseta loomulikult,» selgitas Mae, kes on varem lubanud, et tahab vähemalt Vancouveri olümpiani tippspordiga jätkata.