Jalgpalliklubi FC Flora esiründaja Vjatšeslav Zahovaiko tuli alles 75. minutil klubi eest platsile ja lõi juba teisest puutest võiduvärava. Miks mees tuli nii hilja sisse? Asi lihtne – mäng peeti kunstmurul.
«Peatreener tahab mind säästa, et ma kunstmurul liiga palju ei mängiks. Seepärast ta toobki mind enamasti lõpus sisse,» sõnas Zahovaiko, kes lõi Flora võiduvärava Tallinna Kalevi vastu 76. minutil. «Kui kahe nädala pärast päris muru peale kolime, siis ilmselt asi muutub.»
Tõepoolest, Zahovaiko on maadelnud juba üheksa kuud kannavigastusega ning kunstmurul mängimine on haigetele kohtadele alati kurnav, sest pinnas on oluliselt kõvem kui looduslik muru.
Samas on see Eesti ilmastikuolude tõttu vältimatu ning võltskattest pole pääsu. Mõni jalgpallivaatleja võib aga mäletada, et Zahovaikot on seostatud mitu aastat erinevate Skandinaavia klubidega (viimati Joel Lindpere leivaisa Tromsöga) ning ka seal mängitakse kunstmurul. Zahovaiko aga selgitas, et kunstmurul ja kunstmurul on tohutu vahe.
«Ma küll ei taha viriseda, kuid kvaliteedi erinevus on meeletu, Skandinaavias polegi suurt vahet, kas mängid looduslikul või kunstmurul,» sõnas Zahovaiko, kes tõi näiteks, et parimatel staadionidel mängivad jalgpallurid isegi kuue korgiga putsadega. «Siinne kunstmuru on aga jalgpalluritele enesetapp.»
Zahovaiko arvas, et väljakukatte teema mõjub tervele siinsele jalgpallile – söötu ei saa lükata nii, nagu vaja oleks, ning ühtlasi kurnab see jalgpallurite haigeid kohti, nagu Zahovaikogi puhul.
Kuigi Flora sai viimases liigamängus Tallinna Kalevi vastu 1:0 võidu – 75. minutil vahetusest sekkunud Zahovaiko tõstis oma teise puutega palli üle Kalevi väravavahi Janno Hermansoni –, vaevleb Flora siiski kriisis. Seda tunnistas ka kohtumise ainsa värava löönud Zahovaiko, kes sõnas, et selliste meeskondade vastu tuleks puur palle täis lüüa.
«Me alles otsime oma mängu, kuid kindel on, et peame kiiremas korras võitma hakkama,» sõnas Zahovaiko, kes arvas, et üheksa punkti kaugusel asuv liider FC Levadia pole püüdmatu. «Meil on sel hooajal Levadiaga pidada veel kolm mängu ning võime ka sama koosseisuga nendega kui võrdne võrdsega mängida. Peame lihtsalt ülejäänud mängud võitma.»
Pärast FC Kuressaarelt ja Sillamäe Kalevilt saadud kaotusi räägiti palju sellest, et üleminekuakende avanemisel 1. juulil tuleb Florale täiendusi, kuid Flora suurim väravakütt Zahovaiko, kellele otsitakse väravavaistuga ründepartnerit, ei tahtnud praeguseid kaaslasi maha teha.
«Meil on ründajaid küll, näiteks Alo Dupikov on väga tubli ning Henri Anier tõestas eelmisel hooajal oma väärtust. Neil on vaja lihtsalt kaas maha saada ning küll siis hakkavad lööma,» arvas Zahovaiko.
Järgmises liigamängus läheb Flora vastamisi Viljandi Tulevikuga, seejärel tuleb kaks kohtumist järjest pidada selle hooaja selge autsaideri Tartu Tammekaga.
Levadia soovib ainult võita
Eesti valitsev jalgpallimeister FC Levadia jätkab ka sel hooajal vankumatult. Ja pole midagi imestada, sest nende eesmärk on sel aastal kõik võidud, vähemalt nii arvab poolkaitsja Sander Puri. «Enne hooaega juba rääkisime, et liiga on tähtsam kui karikasari,» sõnas ta pärast Levadia 3:1 võidumängu Sillamäe üle, vihjates läinud teisipäevasele karikasarja kohtumisele, kus Levadia alistus 1:3 Narva Transile. «Liigas on meie eesmärgiks 36 mängust 36 võitu.»
Puri mõte tundub ehk liiga utoopiline ning klubi peatreener Igor Prins jäi realistlikumaks.
«Esimesed neli kohtumist olid võib-olla natuke lõdvestavad, aga nüüd on rasked mängud järjest ja tuleb sajaprotsendiliselt mängida,» märkis Prins, kelle hoolealustel tuleb järgmisena mõõtu võtta karikasarjas komistuskiviks kujunenud Transilt. (PM)
