Juba viiendat aastat võisteldakse Lõuna-Ameerika mandril, kuhu varem Aafrikas peetud ralli peamiselt turvakaalutlustel pärast 2008. aastal ära jäänud võistlust kolis. Sedapuhku Peruu pealinnas Limas algav võidusõit, mille käigus läbitakse üle 8000 kilomeetri, lõpeb pärast põiget Argentinasse 19. jaanuaril Tšiili pealinnas Santiagos. Põrgulikud olud – kuni 40 kraadini küündiv palavus, suur kõrgus üle merepinna – teevad Dakarist jätkuvalt maailma kõige raskema võistluse.
Dakar on paljudele ennekõike enesetõestamise paik ja seda arvamust jagab ka üks värvikamaid võistlejaid Robby Gordon, kes kuulub kindlalt tänavuste soosikute sekka. «Minu naasmine Dakari rallile tuleb vaatemängule kasuks, sest seda Dakar just ongi – üks suur vaatemäng,» sõnas 43-aastane Gordon, kes on karjääri jooksul võistelnud kõikvõimalikes USA vormeli- ja kereautosarjades.
Nii rooli keerates kui ka sõna võttes jõulist stiili hindava ameeriklase arvele on senise seitsme Dakari ralliga kogunenud küll viis katsevõitu, ent üldarvestuse parimaks on jäänud nelja aasta tagune kolmas koht. Mullu diskvalifitseeriti ta ebaseaduslike tehniliste muudatuste tõttu esikohakonkurentsist aga sootuks.
Viimastel aastatel Hummeril võistelnud Gordonit kas armastatakse või vihatakse, sest sõnakas mees ei jäta kunagi oma arvamust enda teada. «Mäletan, mida Volkswageni endine tiimijuht Kris Nissen, keda ma väga austan, mulle kord ütles: Dakari võiduni jõudmiseks läheb vähemalt viis aastat. Nii et nüüd on minu kord, olen niigi hiljaks jäänud,» lausus ameeriklane enne võistlust enesekindlalt.
Omanäoline võistlusauto
Gordoni Hummer on Dakari stardirivis üsna ainulaadne sõiduk, tehnilisest aspektist isegi omamoodi anakronism – suure V8-bensiinimootoriga ja vaid tagaveoline monstrum arendab siledal pinnasel küll meeletut kiirust, kuid mudas, liivadüünides ja kivistel teedel jääb see turbodiiselmootoriga nelikveolistele konkurentidele selgelt alla.
Mullu Mini ja tunamullu Volkswageni tehasetiime hirmutanud Gordoni vastu räägib tänavu ka asjaolu, et ta võistleb üksi. See tähendab, et erinevalt Mini ja Toyota suurtiimidest ei saa Gordon loota kaaslastele, kes võiksid teda auto remontimisel, varuosade jagamisel, navigeerimisel või strateegia planeerimisel abistada. Samas on mehel sedalaadi auto taltsutamisel kuhjaga kogemusi.
Ameeriklase mullune tiimikaaslane, autoralli MM-sarjast tuttav Nassir Al-Attiyah tuleb tänavu välja oma meeskonna ja iseehitatud bagidega. Neist teist roolib Dakari radadele naasnud kahekordne autoralli maailmameister Carlos Sainz, kes võitis legendaarse võistluse 2010. aastal. «Need bagid?
Tean vaid, et need on kohutavalt koledad. Mu nelja-aastane poeg suudaks ka ilusama auto kujundada,» vaagis Gordon konkurentide võimalusi talle omasel iroonilisel moel.
Al-Attiyahi ja Gordoni vahelt jooksis must kass läbi juba eelmise aasta ralli järel, kui esimene kirus ameeriklase Hummer H3 ja meeskonna maapõhja. «Otsus Gordoni tiimiga liituda oli vale. Tiim oli kehv, auto oli kehv ja see lagunes nii sageli, et otsustasin katkestada. Ma ei sõida tema tiimis enam mitte kunagi,» tõotas Al-Attiyah eelmisel aastal pärast ralli pooleli jätmist. «Viga polnud Hummeris, vaid Nasseris. Ta pingutas lihtsalt üle,» pareeris Gordon aga toona süüdistused.
Lisaks Sainzile ja tänavu veoautodel võistlevale teisele kahekordsele ralli maailmameistrile Miki Biasionile tõmbab Dakar ligi muudegi elualade tippsportlasi. Eriline lembus paistab liivadüünide vastu olevat meestel, kes on tuttavad hoopis kõrgemate ja teistsuguse kattega mägedega – kui seitse aastat tagasi krooniti ralli üldvõitjaks mäesuusatäht Luc Alphand, siis tänavu tuleb juba teist aastat järjest starti Poola kuulsaim suusahüppaja Adam Malysz.
Mullu lõpetas Malysz üldarvestuses debütandi kohta kõrge 37. kohaga. Tänavu võistleb ta Belgias ette valmistatud Toyotal ja loodab jõuda juba 20 parema sekka. «Tegu on tipptasemel autoga, mis on igati võiduvõimeline. Samas teame hästi, et poolteist aastat treeningut ja vaid üks läbitud Dakar ei ole parimatega võistlemiseks veel piisav,» jäi Malysz oma võimalustest rääkides kahe jalaga maa peale.
Tsikliduell jääb ära
Kui Toyota toob rajale kolm, siis Mini koguni neli tehasetiimi autot. Tiitlit kaitseb kõigi aegade edukaim sõitja Stéphane Peterhansel, kes läheb püüdma juba 11. võitu. Toyota esinumber on aga kogenud Giniel de Villiers, kes mullu jäi alla vaid Peterhanselile.
Mootorratastel jääb tänavu ära alates 2005. aastast kestnud suur duell KTMi sõitjate Marc Coma ja Cyril Despresi vahel – kolmel korral võidutsenud Coma on sunnitud seekordse Dakari vahele jätma, kuna vigastas oktoobris Maroko rallil kukkumise tagajärjel raskelt vasakut õlga.
Despres reageerib aga arvamustele, nagu oleks tal võit seega vaid vormistamise küsimus, muigega: «Mind ajab alati naerma, kui keegi ütleb, et nüüd sõidan üksi võidu peale – teel tuleb rinda pista taimede, kivide, järskude tõusude ja laskumistega. Tuletan meelde, et Marc kukkus Marokos täpselt sellises rohupuhmas, mida peame Dakaris ületama tuhandeid kordi.»
34. Dakari ralli
• 5.–19. jaanuar
• 15 päeva
• 14 etappi
• 8574 kilomeetrit
• 452 sõidukit
• 156 autot
• 74 veoautot
• 183 mootorratast
• 39 quadracer’it
• osalejaid 53 riigist
Briti sõjaveteranide võistkond trotsib saatust
Dakari ralli silmapaistvaim võistkond on kahtlemata Race2Recovery – kolmes Bowler Wildcatis istuvad Afganistanis või Iraagis rängalt vigastada saanud sõjaveteranid. «Otsisin nimme sellist ala, kus poleks eraldi klasse tervetele inimestele ja invaliididele,» sõnab 2009. aastal Afganistanis jala kaotanud Anthony Harris. «Mu põhimure on see, kas oleme liivas sõitmiseks õigesti treeninud. Unepuudus ja palavus mind ei häiri – sõduritena oleme ju selliste oludega harjunud. Tahaksime vaid lõpetada!»
Ameeriklane Mark Zambon, kes kaotas kaks aastat tagasi Afganistanis mõlemad jalad, on jõudnud pärast seda ronida Kilimanjaro tippu. «Märkasin seal, et möödun ronides tervetest inimestest. Sel hetkel otsustasin, et ei lase vigastustel oma saatust määrata. Liivas liikumine saab olema kindlasti raske, aga olen kindel, et see kogemus liidab ja tugevdab meid kõiki,» lausus Zambon.
Afganistanis mõlemad jalad ja käe kaotanud Tom Neathway, kes võtab koha sisse kogenud Justin Birchalli kõrvalistmel, usub, et sõjaväeline taust on Race2Recovery trump. «Oleme harjunud kõrbe ja raskete tingimustega. Mõnes olukorras on mul ehk raske Justinit aidata, aga nende kahe nädala jooksul on mul silme ees vaid üks siht – finišisse jõuda.» PM