EM-valiksarja kahe kaotusega alustanud Eesti korvpallikoondis vaevleb lisaks liidrite puudumisele mitmete probleemide küüsis.
Kehv füüsis tapab tempo, röövib täpsuse ja särtsu
6. august 2013, 08:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu korvpallisõpru vägevate võitude ja hasartse mänguga hellitanud Eesti korvpallikoondise tänavusuvised esitused on mõjunud justkui kõrghoone katuselt maapinnale prantsatamine – juba kontrollturniiridel muremõtteid tekitanud mängupilt pole EM-valikturniiri kohtumisteks paranenud ja võita lubanud.
Probleeme on palju: Eesti koondise mängutempo jääb tänapäeva korvpallile alla, mängijate füüsiline seisund pole suure mängu jaoks kõlblik, puudub enesekindlus ja mänguhasart. Kindlasti pole tegemist eraldiseisvate probleemidega, vaid üks tuleneb teisest. Lisaks kõigele ei saa unustada, et kaotusega lõppenud EM-valikmängudes Hollandi ja Portugaliga tuli saada hakkama kahe liidrita ehk Kristjan Kanguri ja Siim-Sander Veneta.
Eesti koondise abitreener Alar Varrak kinnitas, et vaatamata kahe juhtmängija puudumisele esitatakse meestele platsil täpselt samasuguseid nõudmisi kui mullu – meelega mängutempo allasurumist ja palli aeglast ületoomist see ette ei näe.
Samas on paljud spetsialistid näinud Eesti koondise mängu suurima puudusena justkui vanaaegse korvpalli harrastamist, kus kiirrünnakuid ei tunnistata ning nende algatamise asemel tullakse rahulikult palliga üle, et siis pikalt kombineerida.
Õigus on nendel, kes nendivad, et kiirete rünnakute algatamiseks tuleb kaitses tublilt tegutseda ja oma lauda kontrollida. Kui aga lubada vastastel ründelauas peremehetseda või tuleb tabamuste järel palli pidevalt otsajoone tagant mängu panna, on raske ka kiirelt rünnata. Kuid näiteks pühapäeval Portugali vastu polnud Eestil oma laua kontrollimisega suuri probleeme, rünnak oli aga ikkagi aeglane – eriti veel vastaste nobeduse taustal.
Eesti koondise endine peatreener Üllar Kerde viitaski Portugali mängujuhi Mario Fernandesi tegutsemisele. «Kui pall oli tema käes, siis kaks-kolm meest juba jooksid ja nii mindi kiiresti söötude abil üle väljaku. Palli kiire üleviimine ei tähenda alati kiiret rünnaku lõpetamist, kuid vastane pannakse sellega surve alla. Meie läheme aga üle põrgatusega – tegelikult ei tohiks nii mängida,» selgitas ta.
Olgu – tuleme siis pealegi palliga üle rahulikult ja mängime positsioonirünnakut. Selline stiil on aga õigustatud juhul, kui õnnestub välja mängida häid viskekohti ja sealt ka tabada. Viskekohti on eestlastel isegi tekkinud, paraku visatakse peamiselt mööda.
Heaks näiteks on seesama pühapäevane mäng, kui eestlased viskasid kolmese joone tagant 38 korda ja tabasid neist vaid kümme. Tabavusprotsendiks teeb see tagasihoidliku 26. Kahe mängu keskmine kaugvisete tabavus küündib aga napilt üle 30 protsendi.
Seejuures on ülekaalukalt parim snaiper vaheldumisi tsentri ja suure ääre kohal tegutsev Reinar Hallik. 18 kolmesest on ta tabanud täpselt pooled. Viimases mängus leidis viskesoone ka Gregor Arbet, kuid see on ka kõik.
Eriti hull on seis just tagameeste seas. Mõlemas kohtumises algviisikus alustanud tagapaar Sten Sokk ja Gert Dorbek on kahe mänguga visanud mööda kõik 11 kolmest. Kokku on nad kahe peale tabanud 19 viskest kaks. Sten Sokk on seejuures teeninud kõige rohkem mänguminuteid, ent tema tabavusprotsent on imeväike – 7,7. Tõsi, sööte on ta jaganud soliidselt – mängu kohta keskmiselt 7,5 –, kuid tänapäeva korvpall nõuab mängujuhilt ka korvi ohustamist.
Paljude spetsialistide hinnangul võib kehv tabavus tuleneda nigelast kehalisest vormist. Teadupärast algab vise jalgadest, kui aga jalad on väsimusest tinarasked või jõuetud, on raske tabada.
Leidub spetsialiste, kelle hinnangul tunnevad mängijad end koondises mugavalt ning kuna meeskonda pääsemiseks sisuliselt konkurentsi pole, on ka enda füüsilisse vormi viimisesse suhtud kergekäelisemalt. Ka sellele teooriale on raske vastu vaielda – koondise tagumisel pingiotsal istuvad Kristjan Kitsing ja Timo Eichfuss pole sellel tasemel mängimiseks valmis ega ohusta põhimeeste positsioone.
Koondise treeneritele on meeste kesist füüsist raske ette heita, kuna ühistreeningute aeg oli viimaste aastate niigi lühikesest perioodist veelgi lühem. See eeldab, et mängijad tulevad koondisse juba heas toonuses.
Koondise abitreeneri Alar Varraku hinnangul võib kehv tabavus olla tingitud ka enesekindluse puudusest: «Kui viskad ühe mööda ja teise mööda … siis vaatad, et oled juba taga kuue või kümne punktiga, tekib paratamatult ebakindlus. Oleme leidnud häid viskekohti, kuid peaaegu kõikidel kordadel mööda pannud.»
Ülekohtune oleks väita, et Eesti koondise mäng seisab kinni mängujuht Sten Soku taga. Raske on aga vastu vaielda nende inimeste hinnangutele, kes leiavad, et 24-aastane põhimängujuht pole sama hea kui mullu.
Põhjuste otsimisel võib vaadata tema klubihooaja poole. Gruusia meistriliigas pallinud mees sai hõreda kalendriga hooaja jooksul pidada vaid 30 kohtumist. Võrdluseks võib tuua tema vanema venna Taneli, kes vaatamata vigastuspausidele pidas Kalev/Cramo särgis hooaja jooksul 55 mängu. Vahe on peaaegu kahekordne ning võimalik, et teravate heitluste nappus on mõjunud mehe mänguvormile.
Kuidagi ei saa aga mööda Kanguri ja Vene puudumisest. Mõlemad kujutavad olulist jõudu rünnakul, aga ka kaitses ja üheks valupunktiks olevas lauavõitluses. Näiteks kahes esimeses mängus keskmiselt 15 punkti toonud Reinar Hallik jõudis seniseid mänge analüüsides iga punkti juures kahe liidri puudumiseni.
«Mullu, kui need kaks meest mängisid, koondus vastaste kaitse tähelepanu just nendel ja see muutis teiste mängijate elu palju lihtsamaks,» tõdes ta.