Moskva MMi päevik: eestlaste seiklused maailmameistri teivastega

Ashton Eaton.

FOTO: Liis Treimann

Postimehe ajakirjanik Peep Pahv vahendab Moskvas toimuva kergejõustiku MMi sündmusi. Oma päevikus toob ta lugejateni kõik selle, mis jääb võistluse taustale.

Neljapäev, 15 august

Kuigi 10-võistlus peeti maha juba laupäeval ja pühapäeval ning sellel alal võistelnud sportlasedki on juba kodudesse laiali sõitnud, tasub kirjeldamist üks kepsakas võistluseelne vahepala.

Kümnevõistlejate reisimise muudab alati ebamugavaks teivaste transportimine. Seekord ulatasid eestlastele ja enne MMi Tallinnas harjutanud maailmarekordimehele Ashton Eatonile abikäe autoga Moskvasse võistlust vaatama tulnud Tartu kergejõustikusõbrad.

Kui vana kümnevõistleja Meelis Juki juhitud auto jõudis koos teivastega Eesti ja Venemaa piirile, selgus, et kallid idanaabrid ei taha gabariite ületavaid piklike kotte oma riiki lubada. Kui eestlased selgitasid, et need on hüppamiseks mõeldud teibad ja andsid lubaduse, et riigist lahkudes viivad nad need endaga uuesti kaasa, kästi neil täita tollipaberid.

Seal pidi aga märkima ka teivaste margi. Jukk püüdis meenutada, mis marki teivastega üldse hüpatakse ja kirjutas oma versiooni paberile. Kuid sellest ei piisanud – piirivalvurid nõudsid, et vähemalt üks kott tehtaks lahti ja teibad sikutatakse välja.

 «See juhtus olema Eatoni kott ja selgus, et tema hüppab hoopis teist marki teivastega. Piirivalvurid vaatasid, et teistsugune kiri peal ja ütlesid, et te olete meile valetanud,» kirjeldas Jukk. «Vastasin, et tegelik teiba mark on teibi all. Seepeale ütlesid nad, et võtke teip maha. No ma ei saanud ju seda teha, Eaton on teibad oma käejärgi ära mähkinud. Lõpuks jõudsime siiski kokkuleppele, et vormistame uued paberid kuhu märgime uue teivaste margi.»

Pärast väikest vahejuhtumist pääses auto koos teivastega uuesti liikvele. Seega andsid eestlased Eatoni esimese maailmameistritiitli võitmisesse oma mitte sugugi väikse panuse.   

Kolmapäev, 14. august

Moskva MMi suurim emotsioon

Moskva MMi kõige tundeküllasem hetk jäi eile õhtusse – raske on uskuda, et miski suudab veel ületada emotsiooni, mille tekitas Jelena Isinbajeva karjääri viimasel võistlusel saavutatud maailmameistritiitel.

Võib ju mõtelda, et mida erilist on sportlase võidus, kel varasemast kodus juba kaks olümpiakulda ja kaks maailmameistritiitlit ja kelle nimel on maailmarekord. Tasub meenutada, et Isinbajeva suured võidud jäävad aastate taha ning pärast 2008. aasta Pekingi olümpiat polnud ta enam naiste teivashüppe valitsejanna. Vahepealsetesse aastatesse jäid ebaõnnestunud tiitlivõistlused, vaheaasta, lahkumine treener Jevgeni Tofimovi juurest ja ebaõnnestunud koostöö Vitali Petroviga.

2011. aastal naasis ta oma treenerist mentori Trofimovi juurde, et Daegu MMil leppis vaid 6. kohaga. Londoni olümpial oli ta tagasi poodiumil, saades kahe kulla kõrvale pronksi. Tänavune hooaeg, mille siis mahtusid vaid mõned võistlused, pidi jääma talle viimaseks – 31-aastane naine soovis lõpetada karjääri kodusel MMil.

See oli vägev võistlus, mis esimest korda sellel MMil tõi tribüünid pealtvaatajaid täis ja kus liidrid vahetusid mitu korda. Isinbajeval lasus tohutu pinge – temalt oodati võitu ja ta ise ootas võitu. Ja ta tuli sellega toime, eile õhtul oli just tema veel üks kord maailma parim.

Pärast viimase konkurendi viimast katset tormas Isinbajeva tribüünile, et kallistada Trofimovit – inimest, kes tegi temast läbi aegade ühe parima kergejõustiklase. Need emotsioonid, mis ta endast välja lasi olid nii võimsad, et võinuks käivitada elektrijaama. See oli vägev hetk!

Pühapäev, 11. august

Moskvalasi huvitab Putin, mitte kergejõustik

Nii vähe publikut, kui oli staadionil Moskva MMi avapäeval, pole ma MMidel varem näinud. Kahju oli vapratest naismaratonijooksjatest, kes pärast kahe ja poole tunni pikkust pingutust lõõskava päikese all, saabusid staadionile finišeerima, kaasaelajateks vaid käputäis inimesi hiiglasliku Lužniki staadioni tribüünidel.

Piinlik oli, et isegi meeste 10 000 m jooks, mis kujunes taktikaliseks maiuspalaks, ei toonud tribüünidele inimesi. Aga kõigest mõned päevad tagasi olid korraldajad raporteerinud, et MMi esimeseks nädalavahetuseks on kõik piletid müüdud. Olidki – lihtsalt inimesed tulid staadionile siis, kui võistlus juba lõppes ja algas avatseremoonia.

Venemaale omaselt, polnud tegemist tavalise, kohustuslikus korras tehtud minimalistliku etendusega, vaid korraliku eeskavaga. Ja mis peamine, MMi tuli avama Venemaa president Valdimir Putin isiklikult. Viibida oma «isakesega» ühel tribüünil on paljude venelaste jaoks suur asi.

Tänase võistluspäeva tõmbenumbriks on õhtune 100 m jooksu finaal, teisisõnu Usain Bolt. Huvitav, kas ta suudab täita Putini rolli?   

Laupäev, 10. august

Soovimatu ringreis Moskva tänavatel

See, et suurvõistluste esimestel päevadel ei tea bussijuhid õiget teed, on üsna tavaline. Mõistagi juhtus nii ka Moskva MMil. Täna hommikul asutasin end hotellist 7.30 väljuva spetsiaalselt ajakirjanikele mõeldud bussile. Kuna rahvast oli palju, saadeti osa ajakirjanike lisabussi – nii ka mind. Paraku algas sellega ekskursioon mööda Moskva linna hommikusi tänavaid.

Esialgu polnud sohvri tegutsemises midagi kahtlast, kuid ühel hetkel märkasin, et ta räägib närviliselt telefoniga. Kõrvu kikitades sain aru, et mees on teelt eksinud ja küsib kolleegilt nõu. Esimene apsakas sai kiirelt lahendatud, kuid see oli alles algus.

Telefonikõned muutusid üha pikemateks ja bussijuhi jutt närvilisemaks – üha sagedamini lipsas tema jutu sisse vandesõnu ja mida aeg edasi, seda krõbedamaks need muutusid. Paraku polnud nendest õige tee leidmisel abi. Vahepeal käis õnnetu sohver isegi politsei käest teed küsimas, kuid suurt abi polnud sellestki, sest näiteks pärast pooletunnist ringi leidsime end taas samas kohast ja uuesti suutis ta samal ristmikul eksida.

Õhtulehes töötava kolleegi Deivil tserbi küsimuse peale selgus ka põhjus, miks bussijuht teed ei tunne. Igapäevaselt töötab ta liinitakso roolis, kuid kolleeg oli haigestunud ja teda kutsuti varahommikuks asendajaks. Hotelli juurest Lužniki staadionile viivat teed ei jõudnud ta aga selgeks õppida. Moskva on suur linn ja ilmselt on eelnevate teadmisteta raske ühest kohast teise liikuda.

Ei jäänudki muud üle, kui haarasin oma mobiiltelefoni, ja selgitasin GPSi abil välja, kuidas staadionile sõita. Selgus, et olime eesmärgist veel 8 kilomeetri kaugusel. Vaheldumisi telefonitsi kolleegi juhiseid ja minu soovitusi kuulates, jõudsime lõpuks ikkagi pärale. Esialgu 50 minuti pikkuseks ennustatud reis kestis poole kauem.

Kuuldavasti polnud ajakirjanikud ainsad, kes bussiga seiklesid, ka hommikul Eesti kümnevõistlejaid staadionile sõidutanud bussijuht eksis teelt ja sõit võttis aega plaanitust kauem.

Tagasi üles