Eesti koondise endine peatreener Üllar Kerde siirdub tööle Moskva Dinamo noortesüsteemi arendajaks ja treeneriks.
Kerde: mis sellest, kui peaksin kõrbema
28. august 2013, 06:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aastatel kodusest tippkorvpallist eemale tõmbunud ja Õismäe vene lütseumis kehalise kasvatuse õpetaja ametit pidanud Üllar Kerde jõuab pühapäeval algaval uuel õppeaastal töötada koolis napi nädala.
59-aastase mehe viimane tööpäev on 9. septembril, päev hiljem sõidab ta juba Moskvasse, et asuda sealse Dinamo korvpalliklubi noortesüsteemi ehitama ja tulevikutähti treenima. «Tegelikult pole mul veel lepingut taskus, kuid kokkuleppe järgi töötan esialgu ühe aasta, ja kui mõlemale poolele sobib, pikeneb leping veel ühe aasta võrra,» rääkis Kerde ja tema hääletoonist kõlas selge entusiasm. «Venemaal töötatakse noortega aasta ringI. Suvel on kuuajaline puhkus, ülejäänud aeg veedetakse treeningulaagrites.»
Kogenud treener tunneb endas piisavalt jõudu ja motivatsiooni, et minna tööalaselt uuele ringile. See tähendab sammu, mida enamik siinseid treenereid ei julge astuda.
Üllar Kerde, kas oled andnud endast Eesti korvpallile kõik, et otsustasid nüüd Venemaale siirduda?
Raske küsimus… olen andnud Eesti korvpallile 43 aastat treenerina ja lisaks ka ise platsil seda mängu toksinud. Viimastel aastatel pole ma aga leidnud siin rakendust, ilmselt lihtsalt pole olnud minu teenete järele vajadust ja seepärast pole ma enam treenerina töötanud.
Tõsi, tänavu suvel kutsuti mind ühe klubi juurde, kuid selleks ajaks oli juba laual ka Venemaalt tehtud pakkumine, ja kui ma neid vaatasin, siis kahjuks polnud võimalik kahte asja omavahel võrreldagi.
Paljud eestlased käivad näiteks Soomes tööl, mis see minu minek nendest nii väga erineb? Pealegi ma ei usu, et väga paljudele tehakse ettepanek tulla ja ehitada üles üks täiesti uus süsteem – ma ei lähe ju sinna mitte lihtsalt treeneriks.
Aga ma ei põe seda, et pean leidma endale rakendust välismaal. Eestis on sirgunud uus põlvkond häid treenereid ja vanadele ei pruugi enam kohta leiduda.
Sul on treenerina üüratud kogemused – oled juhendanud Eesti koondist, siinseid tippklubisid, töötanud Soomes ja kasvatanud noori Audentese spordikoolis. Venemaale minek tähendab aga taas uut nullist alustamist. Selline käik eeldab ilmselt parasjagu julgust.
Minu käest on küsitud, kuidas ma julgen, kas ma ei karda läbipõlemist. Aga mis sellest, kui peaksingi kõrbema? Selleks, et saavutada midagi suurt – usun, et olen elus ikkagi midagi teinud – tulebki langetada hullumeelseid otsuseid.
Venemaalt tuli pakkumine samas klubis konsultandina töötava Heino Endeni kaudu. Ma ei reageerinud selle peale uisapäisa, vaid mõtlesin asjade üle pikalt ja põhjalikult ning rääkisin sellel teemal ka mitmete inimestega. Lõpuks otsustasin siiski minna.
Kas sul on selge teadmine, mis sind Venemaal ees ootab?
Tegelikult pole asjad veel päris täpselt paigas, kuid tean, et tööd jagub 24 tunniks ööpäevas ja seitsmeks päevaks nädalas. Tegelikult ei tea ma veel isegi seda, kus elama hakkan, kuid olen kindel, et mulle eraldatakse soe tuba ja söök.
Vana Moskva Dinamo läks pankrotti, nüüd ehitatakse üles täiesti uut struktuuri, millest peaks saama korralik korvpallikeskus.
Alguses pidi minu töökoht olema üldse linnast väljas, kuid hiljuti selgus, et meie alla tulevad kaks spordikooli ja nüüd hakkan tegelema hoopis nendega. Klubis pole praegu õiget treenerite kaadrit, tuleb leida inimesed ja neid koolitada.
Tulevikus, kui klubil on oma korralik esindusmeeskond, peaks juhtimine käima ülevalt alla – meeskonna peatreener annab ülesande, mida ta täpsemalt soovib, ja meie peame noortetreeneritega selle järgi tegutsema.
Eestis on treenerina end raske ära elatada ja seepärast käiakse tööl mitmes kohas. Venemaal ilmselt seda muret pole – saad keskenduda ainult korvpallile.
Minu tööandjaks saab tegelikult Venemaa riik. Seal valitseb siiani süsteem, et riik maksab treeneritele palka. Tegemist on olümpiareservi ettevalmistuskeskusega ja osa minu palgast – ma ei tea, kui suur – tuleb sealt. Kindlasti on seal juures veel ka sponsorite osa.
Kuulud siiani Eesti Korvpalliliidu juures tegutsevasse noortekomisjoni. Lisaks oled alaliidu koolituste juht. Milliseks jääb sinu seotus Eesti korvpalliga Moskvas olles?
Koolituste koordineerimise osa jääb mul Eestis alles. Teen seda kaugjuhtimise teel, ja kui pean ise esinema, siis sõidan kohale.