MMi hõbe viis Embrichi sajandasse taevasse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Särav naeratus näol, sõitis kolm kuud varem tütre sünnitanud Irina Embrich Lõuna-Koreasse universiaadile. Naasis sealt aga                pronksmedaliga.
Särav naeratus näol, sõitis kolm kuud varem tütre sünnitanud Irina Embrich Lõuna-Koreasse universiaadile. Naasis sealt aga pronksmedaliga. Foto: Toomas Huik

Maailmameistrivõistlustelt hõbeda võitnud epeevehkleja Irina Embrich tunnistab, et aastase tütre kõrvalt spordiga tegeledes kipuvad jõuvarud tihti otsa lõppema. Samas kingib laps kuhjaga positiivseid emotsioone.

Eile hommikul ärgates helistas hõbedane vehkleja kohe Tallinna abikaasa Aleksandr Embrichile ja pisitütrele Mašale.

«Pärast medalivõitu õnnestus Aleksandriga vaid kolm minutit telefonitsi rääkida,» kurtis ta. «Kuhu paar järgmist tundi kadusid, ei saanudki aru – ühel hetkel näitas kell kaksteist.»

Millised meeleolud kodus valitsevad?

Mõistagi on kõik õnnelikud, kuigi Maša veel juhtunut ei mõista. Aleksandr elab endise sportlasena mulle tuliselt kaasa, finaali jälgis ta telerist.

Kas teil endal pärast medalivõitu magada ka õnnestus või vehklesite unes kõik matšid uuesti läbi?

Võistluspäeva jooksul kogunenud pinged eriti magada ei lasknud. Ärkasin varakult, oma praegust seisundit ei oskagi kirjeldada. Ma ei viibi mitte seitsmendas, vaid sajandas taevas. Eile hilisõhtul vaatasin videolt uuesti oma matše. Siis ei jätkunud emotsioonideks energiat, üleelamised olid liiga suured.

Kas tundsite end täiesti tühjana ka siis, kui medal kaela riputati?

Algul ma ausalt öeldes ei uskunud kordasaadetusse. Olin medalit nii kaua ja palavalt tahtnud, et kõik näis ebareaalne. Pjedestaalile tõusmise võimalus avaneb sportlasele harva, lisaks heale vormile peab ka õnne olema. Mulle sattusid seekord sobivad vastased.

Kas kuldmedalist ilmajäämine tuska ei tekitanud?

Ei, ma võitsin hõbeda! Finaalivastane Nagy oli siiski kahekordne olümpiavõitja, matši lõpus pääsesid tema kogemused maksvusele.

Kui raske on pisitütre kõrvalt tippsporti teha?

Ausalt öeldes väga raske. Algul tiirled harjumuspärases rütmis, siis saabub aga hetk, kus tunned: jõuvarud on otsas. Aastase lapsega tuleb pidevalt tegeleda, aga ka treeningutele ei saa lihtsalt aega veetma minna. Vehkleja pea peab kogu aeg töötama.

Õnneks on meil suurepärane vanaema, kelle juurde võib Maša vahel ka ööseks jätta, et end välja magada. Kuid ikkagi on päevad minutipealt paika pandud.

Teie abikaasa arvas, et kokkuvõttes on lapse sünd sportlaskarjäärile isegi kasuks tulnud.

Kindlasti. Laps annab tohutult positiivseid emotsioone. Tekib uus elu mõte, sa hakkad väärtusi hoopis teise mõõdupuuga hindama. Tunned, et kannad kellegi ees vastutust.

Kas MMile läksite medalilootustega?

Lootus oli, kuigi ei tea, kust ta tuli. Tundsin end hoopis teisiti kui tavaliselt. Tahtsin vehelda, ei kartnud kaotusi. Hinges valitses imeline kergus ja rahu.

Ometi olite kaks nädalat varem kodus ületreenituse tõttu minestanud. Kas see ei pannud kahtlema?

Esimesel hetkel ehmusin kõvasti. Kuid arstid lohutasid, et pole midagi. Treeningulaagris oli mul jalg liiga suurte koormuste tõttu valutama hakanud, lisandusid närvipinge ja väsimus. Pärast magnetravi ja puhkust sai kõik taas korda.

Olete võitnud mitu juunioride ja täiskasvanute medalit, kuid kas karjääri on mahtunud ka süngeid päevi?

Raske oli jätkamise mõtet leida, kui me naiskonnaga Ateena olümpiale ei pääsenud. Kõik tehtu näis liivana näppude vahelt pudenevat. Mõtteainet pakkus ka tagasitulek pärast sünnitust. Stipendiumilt oli mind maha arvatud, kuid täiskasvanud inimene peab ju sööma ja riietuma. Tagatipuks puudus ettekujutus, mida uues olukorras korda saata suudan.

Aga olin vehklemisele pühendanud liiga palju aastaid, et niisama loobuda. Pealegi lubasin veel Mašat oodates võistelda universiaadil. Otsustasin järelemõtlemise lükata ajale, mil kõik tõesti viltu vedama hakkab.

Selgus saabus üsna ruttu – kolm kuud pärast tütre sündi võitsite universiaadilt pronksi.

See oli suur üllatus, mis andis edasiminekuks tohutu stiimuli. Kuna minu treener oli läinud Norrasse tööle, harjutasin põhimõtteliselt omapäi. Mõned ühistreeningud tegin universiaadi eel Novosjoloviga (Eesti esivehkleja Nikolai Novosjolov – toim), hiljem saigi temast minu nõuandja ja sparringupartner.

Olete spordi kõrvalt palju teha jõudnud. Lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli keemia- ja keskkonnakaitse tehnoloogia erialal, praegu õpite aga Sisekaitseakadeemias tolliametnikuks. Kuidas õpingud sujuvad?

Võtsin akadeemilise puhkuse, laps ja võistlused neelavad oma aja. Võib-olla jätkan uuest aastast, kuigi siis algab valmistumine Pekingi olümpiaks ja läheb veel kiiremaks. Perekonda ei tohi ka unustada.

Reedel seisab ees naiskondlik turniir. Kas tegelikult kipute juba kangesti koju?

Olen harjunud, et kõigepealt tuleb töö ära teha. Tahan ka naiskonnas hästi vehelda, samas puudub kogemus, kuidas medalivõit jõuvarudele mõjub. Praegu löövad jalad igatahes tuld välja, loodetavasti suudan kahe puhkepäevaga taastuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles