Eesti vanim tegevvõidusõitja, 68-aastane igiliikur Lembit Kumm, lubab oma külgvankriga tsikli järgmisel hooajal Pirita ringrajal taas stardijoonele lükata. Kui kunagi mõtles Kumm spordist loobuda 50. eluaasta täitudes, siis nüüd on lükanud piiri 70. verstapostini, kirjutab Tõnu Kees.
Viiekümneselt ei saanud Kumm kohe kuidagi lõpetada, sest juubelit tähistas ta pärast ränka õnnetust hoopis haiglas.
Universaal-nahaalina, nagu kõiki töid teha mõistev Kumm end ise tituleerib, oli ta otsustanud tsiklit Soome ajakirjas nähtud pildi järgi moderniseerida, ehk teha esirattale samasugune vedrustus nagu autodel.
Juba lühikesel proovisõidul oli masin perutama kippunud, NSV Liidu meistrivõistluste etapil Kaunases keeldus aga täiega peremehele allumast. Kumm põrutas suurel kiirusel turvavalli.
«Nägin veel enne maandumist, et jalg ripub vaid nahariba otsas,» meenutab võidusõitja avarii tagajärgi. «Järgmine mõte oli: mis paarimehest sai?» Paarimees Aare Reinumägi oli murdnud nimmelülid.
Edasisest suudab Kumm nüüd juba kerge huumoriga rääkida. Kõigepealt otsiti tükk aega taga kiirabiauto juhti, siis unustasid ähmis meditsiinitöötajad masina tagaukse sulgeda.
«Toetasin terve jala vastu lage, et koos kanderaamiga välja ei lendaks,» naerab Kumm. «Verd jooksis kolinal, aga gutti polnud. Tõmbasin ühel kohtunikul püksirihma maha ja pigistasin veresooned kinni. Valuvaigisti asemel anti plasttoru hammaste vahele. Kuna ringrada asus Kaunasest kaugel, pidin kaua piinlema.»
Jalgpidurit kasutada ei saa
Haiglas tahtsid arstid Kummil jala hoobilt maha võtta, kuid ta ei lubanud. Hospidalide ja tohtrite vahet sõelus mees kaks pikka aastat, mitme operatsiooni hinnaga õnnestus esialgu 10 sentimeetrit lühemaks jäänud ihuliige enam-vähem täismõõtu venitada. Kuid kange ja osaliselt tundetu on jalg siiani.
«Algul unistasin kurat, saaks kunagi veel tantsida,» räägib pikk ja turjakas tsikliäss. «Aga kui jalg juba kandma hakkas, tekkis trots: sõidan veel võidu! Soomes võistleb isegi üks alakehast täiesti halvatud mees.»
Ent kõigepealt pidi Kumm tsikli ümber ehitama vigastatud jalaga ta enam piduripedaali vajutada ei saanud, kõiki kolme ratast tuli taltsutada käsitsi. Sestap venis ka kurvieelne pidurdusmaa Pirita ringrajal täisvaardiga sõites varasemast kaks korda pikemaks, ehk 150 meetrini.
Aga nagu ütleb Kummi pikima staaiga paarimees Reinumägi, oli just lühike pidurdusteekond nende varasem trump. «Kui Kumm neljanda käigu sisse pani, hakkasid teised juba hoogu maha võtma,» nendib ta.
Pärast Kaunase avariid lubas koos Kummiga NSV Liidu meistrivõistlustelt hõbeda ja kaks pronksi võitnud Reinumägi korvi istuda veel vaid Kalevi suursõitudel. Oma sõna on praegu 48-aastane mees ka pidanud.
Teisteks kihutamisteks pidi Kumm leidma uue «korvipoisi», oma teeneid pakkus nüüd juba manalamees Jaan Vimb. «Jaan oli paras kraakleja, mulle helistades viibis parasjagu vangimajas,» räägib Kumm. «Algul ei osanud ta korvis üldse olla, kallutas muudkui valele poole. Aga lõpuks sai nipi kätte, võitsime koos mitu Eesti kulda ja hõbedat.»
Vimbal, olgu muld talle kerge, tuli viinavea tõttu silma pidevalt peal hoida. «Hommikul vaja trenni minna, aga Jaan maani täis,» toob Kumm näite. «Kuna järgmisel päeval seisis ees võistlus, panime ta konkusse luku taha. Öö jooksul magas kaineks.»
Omanäoline tsikkel
Värvika duo kontole jäi legendihõnguline võit 1994. aasta Kalevi suursõidult. Ring enne jõuproovi lõppu oli kangeim vastane Tarmo Tempel juba katkestanud ja Kummi ning Vimbi silme ees kangastus ihaldatud tammepärg. Siis tegi aga nendegi tsikkel velodroomi kohale jõudes vjuu!
Edasi toetas Kumm haige jala tsiklile, teisega tõukas. Ning utsitas samal ajal Vimbi tagant. «Sõimasin teda: ma vana mees ja pole häda kedagist, aga sina, kurivaim, ei jaksa lükata!» selgitab Kumm. «Tsikkel jookseb mul hästi kergelt, kolme-nelja minutiga jõudsime võitjatena kohale.»
Et Kummi tsikkel tänini «kergelt jookseb», võib ta eelkõige iseennast tänada. Väliselt meenutab oma kätega kokku keevitatud kokpit siiski pigem muuseumieksponaati. Ei mingit seksikat voolujoonelisust, tänapäevaseid sulameid ega kergmaterjale. Haljas kandiline raud!
Hiljuti Maarjamaal võistlemas käinud lätlased olevatki imeriista nähes peaaegu istuli kukkunud. Teadjamehed selgitasid neile siis, et tegelikult annab Kummi «toodang» isegi mitmele tehnikaajastu moeröögatusele silmad ette.
Kawasaki raamile ehitatud ristsugutist viib edasi Yamaha mootor. Jõuallika sai Kumm ühelt tehhilt, andes talle vastutasuks oma võistlusmootorratta CZ. Hiljem jõudis toosama CZ ringiga tagasi Eesti motomuuseumi ja Kumm on selle üle üliõnnelik.
«Omal ajal ei õnnestunud tsiklijuppe mingi valemiga saada, nüüd on kaupa küllalt, aga kõik hirmus kallis,» kurdab 1958. aastal võidusõitja karjääri alustanud Kumm.
Nende väljavalitute hulka, kes NSV Liidu päevil mõnda ettevõttesse tööle vormistati ja suurriigi koondises enam-vähem korralike tsiklitega varustati, ta ei kuulunud.
Lõhkus hoopis terve elu valutsehhis metalli valada. Läks võistlustel hästi, sai tunnustuseks puust küünlajala, aukirja ja medali. Vedas viltu, polnud ka midagi katki.
«Kuna kummid olid hirmus defitsiit, panime oma CZ-le alla invaliidikäru rehvid,» toob Kumm eheda näite kasinatest aegadest. «Eeskirjade järgi ei tohtinud nendega üle 40 km/h sõitagi.»
Ühel helgemal perioodil noolisid piloodid poolpiduseid rehve sadamast trükipaberit vedavatel laevadel kasutati neid rullide vahel polstrina. «Aga siis andis üks lollakas käsu kummid katki raiuda, et me sadamas ei tolgendaks,» saab suure tähega Kumm veel nüüdki pahaseks.
Ning lisab, et tegelikult oli niisugune isetegevus ohtlik küll rehvid kippusid suurel kiirusel veljelt maha tulema või purunema. Samas, suuresti tänu leidlikkusele eestlased ju pildil püsisidki. Insenerivaistuga Vambola Helm istus päevad läbi pioneeride palees ja nuputas, kuidas mootorist õiget särtsu välja meelitada.
Mootorratastest oli pikka aega iga võidusõitja helesinine unistus tehhide CZ. Üks esimesi tõeliseid võistlustsikleid jäärajasõiduks mõeldud Suzuki sahkerdati Maarjamaale alles 1980. aastatel Soomest ja sellega oli üksjagu jändamist.
«Vene toll kontrollis, et tsikkel Soome ka tagasi viidaks,» räägib Kumm. «Putitasimegi siis üles ühe vana raami, panime rattad traadiga alla ja kleepisime kleepse täis.»
Otse haiglast ringrajale
Nüüd on kunagi ulja kurvivõtutehnika pärast «hulluks meheks» tituleeritud Kumm oma sõnul taltunud ega riski enam nii palju. «Minusugusel vanamehel ei sobiks kraavis vedeleda,» rahmab ta käega. «Piinlik oleks.»
Aga kui tänavusel Kalevi suursõidul mitu pilooti paduvihmast ohtlikuks muutunud rajale minemast loobus, lõi Kumm oma tsiklile hääled kindlameelselt sisse. Seejuures oli vanameister alles äsja läbi põdenud kahepoolse kopsupõletiku.
«Ega looja karja minekust palju puudu jäänud,» meenutab Kumm. «Haiglast välja pääsedes otsustasin ometi kohe: kurat, suursõidule peab ikka minema!»
Võistluse lõpetas ta kolmandana ega lepi ka teistel jõuproovidel sugugi viimase kohaga.
«Tiit Aruvee ikka lõõbib kui mina rajale ei tuleks, kellest sa siis mööda kihutaks,» mugistab vanameister naerda. «Müüri Märt ei saanud pikka aega sõiduga kuidagi hakkama. Õpetasin teda: ära torma! Nüüd tegi Märt mulle suursõidul ära, küll mul oli hea meel!»
Tänavu kihutas Kumm kahel jõuproovil, järgmisel aastal soovib kaasa lüüa kõigil seitsmel kodusel võistlusel. «Usun, et tegelikult sõidaksid kõik vanad veel kõvasti. Aga miskipärast olen mina üksi töllerdama jäänud. Meil ju oma korvimeeste punt. Poisid kutsuvad sõitma, kuidas ma neile ära ütlen,» põhjendab Kumm võidusõidule truuksjäämist.
Kui palju romansid vana armastusega rahas maksma lähevad, pole Kumm kokku löönud. Umbkaudse rehkenduse järgi on aga ühe korraliku maja jagu varandust aegade jooksul bensiinivinguna tuulde lennanud küll. «Egas mina saa enam firmades toetajaid otsimas käia,» tõdeb Kumm. «Öeldaks kohe mees, sinu koht on Metsakalmistul.»
Kummi üks korvipoistest, 25-aastane Helvis Trääder, on tiimile siiski nipet-näpet välja kaubelnud. «Suursõidu eel saime seljakaitsed. Kleepisime tsiklile kohe sponsori logod ka peale,» ütleb Kumm uhkusenoodiga hääles.
Üldiselt üritab aga pensionärist vanahärra samamoodi hakkama saada nagu Vene ajal. «Puruneb väntvõll, keevitan selle kokku,» selgitab Kumm. «Peab ju hull mees olema, kes uue eest 20 000 krooni välja käib. Pärmilt olen saanud vanu kartereid korjan kõik üles ja teen mitmest vigasest ühe terve.»
Sel moel loodab Kumm anda oma panuse, et Pirita ringrajal startijate rivi taas pikeneks ja publik kunagisele menuetendusele naaseks.
«Eesti on alati olnud motospordi maa, ringraja ääres kasvavad puud võiksid paljustki jutustada,» tõdeb Kumm. «Aga praegu poeb pahatihti kurbus hinge. Meenub kunagine NSV Liidu meistrivõistluste etapp Gruusias. Sõitsime seal nädal aega, pealtvaatajateks vaid miilitsad ja lambad.»
Pumpab muskleid ja sõidab rattaga
Kumm usub, et ta ise on võidusõitudel sama tragi nagu vanasti. Parimate päevade ringiaegasid on veteran igatahes koguni kärpinud. Ja kuigi pärast võistlust löövad õlad veel mitu päeva tuld välja, tulevat see ainult kasuks.
«Kahju, et jalg enam krossi sõita ei luba,» kahetseb Kumm. «Kross raputas seest kõik korralikult puhtaks ja tervis oli korras.»
Kuid üldiselt pole tervisel kui vigastatud jalg kõrvale jätta praegugi suurt häda. Kumm teeb pidevalt üldfüüsilist treeningut. Pumpab muskleid ja sõidab jalgrattaga «nii et taguots valus».
Sestap ei saagi päris kindlalt väita, et ta 70. eluaasta kõlksudes tsikli ikkagi nurka lükkab ega sea loobumiseks järgmist ümmargust daatumit.
«No ma ei tea, jääd ju viletsaks » vangutab Kumm kahtlevalt pead. «Samas oleks kahju loobuda küll. Elu pole kerge olnud. Kui ema 1941. aastal suri, olin kolmene. Sattusin lastekodusse, paljud sealsed poisid läksid halvale teele. Minust tegi just motosport mehe. Nüüd olengi nagu Nipernaadi kui kevad saabub, hakkab veri kohe vemmeldama.»
Kummi korvimehi peetakse hulljulgeteks
Lembit Kummi paarimehelt Aare Reinumägilt on mitmedki pärinud: kuidas ta julgeb niisuguse hullu kihutaja korvis sõita? Reinumägi teab vastata, et pole see Kumm nii hull ühti.
Pilootide seas pigem tunnustust ja imetlust väljendava tiitli pälvis Kumm, kuna läbis omal ajal võitusõitudel kõik kurvid külg ees.
«Aga teistel olid toona tsiklitel juba laiad kummid, meil kitsad,» selgitab Reinumägi. «Veel enam meil polnud niisugust mootorratastki, millele laiasid rehve alla saaks panna. Et mahajäämust tasa teha, tuli kurve uljalt võtta.»
Marulisest sõidustiilist hoolimata oli Kumm üldiselt rahumeelne mees. «Enne võidusõitu oli kasulik teda vihale ajada, siis keeras gaasi rohkem peale,» naerab Reinumägi.
Kord tahtnud vägeva kehaehitusega Kumm siiski paarimehele ka lausa käsitsi kallale tormata. «See oli siis, kui ma võidusõidu eel tsikli põlema tahtsin panna,» täpsustab Reinumägi. «Laadisime akut, läksin kogemata juhtmete vastu ja tekkis lühis.»
Ka Kummi praeguselt teiselt «korvipoisilt» Helvis Trääderilt on päritud, kuidas ta riskib sõita vana mehega, kes pealegi ühte jalga lonkab.
«Kummi korvis istudes ei teki vähimatki kartust,» kinnitab Trääder. «Tsikli sadulas on ta nagu noor poiss, ja ka see, et Lembit jalgpiduri asemel vaid käsipidurit kasutab, ei anna kuidagi tunda.» (PM)
Kas teate?
Lembit Kumm
Sündinud 24. jaanuaril 1938
Võidusõiduga alustas 1958. aastal krossiradadel
Külgvankritega ringrajasõidus võitnud NSV Liidu meistrivõistlustelt ühe hõbeda (1985) ja kaks pronksi (1984, 1991)
Kahekordne Eesti meister (1975, 1979)
Ringrajal sõitis ka poeg, kuid loobus pärast selgroolülide murdmist