Jalgpallist ja balletist

Ann Alari
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ann Alari
Ann Alari Foto: Postimees.ee

Londonis, Wembley staadionil toimuva Inglismaa ja Eesti koondise EM-mängu ootuses on silma hakanud, kuidas siin hiljuti ilmunud balletistaaride elust rääkivad raamatud võrdlevad tantsukunsti jalgpalliga, tõstes nii viimase kunsti pjedestaalile.

Kuningliku Ooperi- ja Balletiteatri superstaari Carlos Acosta puhul polegi võrdlus nii ootamatu. Oli ju Havanna äärelinnas üles kasvanud poisil kõigepealt unistus saada Pelé-taoliseks jalgpalluriks, alles siis tuli soov saada balletiprintsiks. Ning Rudolf Nurejevi elust pajatava mahuka biograafia kriitikud leiavad üksmeelselt, et raamatu tantsust rääkiv osa on teisejärguline. Miks siis?

Balletiga olla nii nagu jalgpalliga: lõpuks taandub kirjutamine sellele, mida tegid jalad, kus olid käed ja milline oli keha liikumine. Ühesõnaga tehnilistele üksikasjadele, mis muutvat kirjutatu igavaks lugemiseks. Eriti võrreldes emotsionaalse laenguga, mida balletietendused või vutimatšid tegelikult vaatajaile annavad.

Sageli nimetatakse spordilehekülgedel David Beckhami jalgpalliprintsiks. Sama tiitlit olen kuulnud ka reporteri suust, kes rääkis parajasti Mart Poomist. Mõlemad mängijad tajuvad väga hästi diplomaatilisi ülesandeid, mis ala rahvusvahelistes struktuurides nende õlul lasub. Beckhami ja Poomi antud kommentaaridel on uskumatult lai kõlapind.

Eesti meeskonda toetava investeerimisspetsialisti James Oatesi sõnul on eelseisev valikmäng ülitähtis juba ainuüksi võistluslikkuse seisukohast. Muigega lisab ta, et seni, kuni eestlastes südikust jätkub, on inglased tõenäoliselt sama närvilised kui nende vastased. Ja mõelda vaid, kui Wembley tribüünidel olevad noored eestlased saaksid lapselastelegi pajatada võidust Inglismaa üle!

Oates meenutab aegu, mil Eesti ja Šotimaa mängud panid mõlema riigi fänne kohale lendama ja nii ka vastasmängijate maaga tutvuma. Seda, kuidas nende kohalolek oli silmatorkav ning viis kokkuvõttes huvitavate suhete arenguni.

Sel perioodil Eestis Briti suursaadikuks olnud Charles de Chassiron täpsustab, et 1990. aastatel tekkisid Eestisse šoti lõbustuskohad, arenesid suhted mõlema maa muusikute vahel. Ka laiendasid oma tegevust Eestisse šoti ärimehed.

De Chassiron meenutab, et Eesti ja Šotimaa mängud muutis elegantseks tõsiasi, et jalgpallihuligaansus oli välistatud. Oates lisab, et Šotimaal suudeti sellele piir panna nii ammu, et tegemist on teatava kultuurilise iseärasusega. Eesti fännid vastasid sellise käitumise kiire omaksvõtuga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles