Repliik: hullud suusahuvilised

Ann Hiiemaa.

FOTO: Toomas Huik.

Tänavu 25. veebruaril võttis suusakoondise peatreener Mati Alaver Libereci MMil tabavalt kokku Eesti suusafännid, meedia ja ka iseenda: «Me oleme hullud. Ja hullud tahavad medaleid.»



Toona said Andrus Veerpalu ja Aivar Rehemaa paarissprindis kaheksanda koha. See oli Eesti parim sprinditeate tulemus tiitlivõistlustel. See oli meeste maksimum. Aga ikkagi tekkis nii mõnelgi küsimus, kas medal olnuks võimalik.



Miks me seda küsime? Sest me oleme hullud ja me tahame medaleid? Sest me oleme maksimalistid? Sest me oleme alati rahulolematud eestlased? Ühest vastust polegi, aga fakt on see, et suusatajad on meile varasematelt tiitlivõistlustelt toonud medaleid ja me tahame neid veel. Nad on meid medalitega ära hellitanud nagu väikseid lapsi kommiga. Ainuüksi Andrus Veerpalu kaks OM-kulda, kaks MM-kulda ja OM-hõbe räägivad enda eest.



Praegu ei oska veel keegi öelda, mitu medalit ja kas üldse võidab Eesti Vancouveri olümpialt. Küll aga tunnetavad paljud «hullud» seda mesimagusat ootust olümpiahooaja eel. Ilma nende sportlasteta poleks meiesugustel «hulludel» isegi mitte seda ootust. Rääkimata medalitest.

Tagasi üles