Juhtkiri: Pekingi ootel

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellise medali saab kaela iga tänavune olümpiavõitja.
Sellise medali saab kaela iga tänavune olümpiavõitja. Foto: Reuters / Scanpix
Üks medal olümpiamängudelt on reaalne

Pekingi olümpiamängude Eesti koondis on senistest suurim, kes Eestit esindanud, ometi tasub võtta kõige käegakatsutavamana ühe medali kojutoomist.



Puhta tõenäosusteooria järgi suurendab võistlejate suurem hulk ka võimalusi saada medal. Ent loomulikult on näiteks kolmel tippatleedil rohkem võimalusi auhinnatrofeedeks kui kolmekümnel amatöörsportlasel.



Ent amatöörsportlaste või nn spordituristide laskmist olümpiamängudele on takistanud küllaltki kõrged normid. Nii pole kergejõustikus või ujumises sugugi lihtne olümpiamängudele pääseda, kümnevõistleja Andres Raja eilne tulemus üle 8000 punkti annab sellest tunnistust. Alles säärase piiri ületamine viis Pekingisse.



Siiski tuleb kergejõustikuliidu pihta teha ka veidi kriitikat. Ei ole just väga normaalne, et erinevalt paljudest teistest alaliitudest saavad kergejõustiklased pea viimase hetkeni võimalusi olümpianorme täita. Kusjuures, kui Raja välja arvata, on sellised võimalused jäetud kasutamata – meenutatagu Andrus Värnikut või Kristjan Rahnut, kes kumbki ei suutnud olümpiapiletit lunastada.



Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann ütles üleeile Eesti Ekspressile, et olümpiamängud sünnitavad uusi rahvuskangelasi. Sestap polegi imestada, kui avalikkuse ootused on enne olümpiamängude algust väga kõrgele aetud. Liiatigi on värskeim mälestus 2006. aasta Torino taliolümpiamängudest, mis teatavasti päädisid kolme kuldmedaliga Eestile.



Tulgem siiski maa peale tagasi ja tsiteerigem taas Siimanni: «Medalita jäämine oleks ebaõnnestumine. Medal tähendaks, et Eesti on medalisaajate riikide hulgas. See oleks hea. Kaks medalit oleks veelgi parem. Kolm medalit oleks juba ime.»



Enim lootusi on ilmselt seotud kettaheitja Gerd Kanteriga. Kuid ka mujalt võib poodiumile pääseda – olgu selleks siis sõudjad, mõni ujuja või ka judoka Martin Padar. Peaasi et kõik teeksid oma tulemuse, ehkki vastuoluna suurte olümpianormide ja tegeliku võistluse vahel võib tuua ohu, et kui olümpiapääse juba käes, lastakse end lõdvaks. Kuid just Peking on koht, kus tuleks teha elu võistlus.



Tähtis on esindada oma riiki väärikalt. Sportlased ei tohigi olla poliitikaga seotud, kuid tuleks meeles pidada, et Hiina kavatseb sportlaste igat sammu ära kasutada propagandistlikel eesmärkidel.



Olgem siis väärikad ka selles mõttes ja ärgem laskem end punapropagandal ümber sõrme mässida. Põhiline oleks siiski ausalt võistelda. Ja võib-olla tulevad siis ka medalid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles