Neljandat aastat järjest võrkpalli Eesti-Läti ühisliiga võitnud Tallinna Selveri peatreener Avo Keel tunnistas, et käimas on mõttetalgud uute eesmärkide leidmiseks.
Eesti-Läti ühisliiga on Selverile kitsaks jäänud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Baltimaade parima meeskonna juhendaja mure on mõistetav, sest kahe riigi meistriliiga klubidest moodustatud sari ei paku Pärnus peetud Final Fouri esikohamatšis Tartu Pere Leiba kindlalt 3:0 võitnud Selverile piisavalt pinget.
Viimastel aastatel räägitud Soome-Eesti-Läti ühisliigast ei näi tuleval hooajal asja saavat, kuid Keele peas on sündinud mõte kolme maa parimad klubid omavahel siiski kokku viia.
«Detsembris selguvad Eestis, Lätis ja Soomes karikavõitjad. Esikoha saanud ja finaali jõudnud meeskondade baasil võiks korraldada turniiri,» tõi Keel välja ühe võimaliku variandi.
Kolmel eelmisel hooajal Baltimaades peaaegu puhta töö teinud ja nüüd sama rada käiv Selver vajab arenguks tugevamaid vastaseid. Läti klubide ebakindlam rahaline seis annab alust arvata, et vaevalt lõunanaabrite klubivõrkpalli tase uuel hooajal praegusega võrreldes märgatavalt paremaks muutub.
Kaks madalamat eurosarja – CEV Cup ja Challenge Cup – praeguse formaadi tõttu aseaineks hästi ei passi, sest ebasoodne loos võib tähendada ainult üksikuid tipptasemel mänge.
Selveri muljetavaldav mäng
Keel ei kippunud motivatsioonipuuduse üle kurtma, kuid päris rahul ta olukorraga pole. «Olen vaielnud ühe koondisse kuuluva mängijaga, kes väitis, et Võrus peetava Gutmanni memoriaali mängud ei anna meeskonnale midagi. Minu seisukoht on, et ka vähem pingelistest reamängudest tuleb kasu lõigata,» selgitas Keel. «Enne mõnda säärast kohtumist olen poistele öelnud, et läheme platsile pingevabalt, kuid see on toonud kaasa vastupidise efekti. Me pole kõiki mänge küll kaotanud, kuid rahulolu ei ole ükski kohtumine pakkunud.»
Poolfinaalis Ozolnieki Biolarsist 3:0 jagu saanud Selveri enesekindel tegutsemine Final Fouri mõlemal päeval oli muljetavaldav. Finaalis pakkus närvikõdi ainult avageim, mille Selver võitis 25:23.
«Selver pole terve hooaja teistest üle olnud, eest läksime ära alles täna. Asjad hakkasid paika loksuma ja rahulolu puges minu hinge alles jaanuaris, kuid sellele eelnes kaks kuud kõva tööd,» meenutas Keel.
Juhkamil päitsed peas
Laupäevases poolfinaalis 3:1 võidumängus Riia Lase üle koguni 17 blokki pannud Pere Leiva püssirohisalv oli päev hiljem tühi. Selver pani päitsed pähe Lase vastu silmapaistvalt tegutsenud diagonaalründajale Martti Juhkamile. «Hoidsime Juhkamit kontrolli all ega lasknud tal pidutseda,» märkis Keel.
Pere Leib jäi hätta Selveri tugevate pallingute vastuvõtuga, mistõttu oli häiritud tavapärane kiire mäng.
«Lühikesekasvulisi nurgaründajaid silmas pidades peab meie servi vastuvõtt olema ideaalne,» rõhutas Pere Leiva juhendaja Rainer Vassiljev. «Blokis jäi puudu agressiivsusest, Argo Meresaar ja Kristjan Õuekallas lõid igalt poolt palle maha. Kokkuvõttes võib teise koha hooaja senist käiku arvestades kanda plusspoolele, samas on Pere Leiva auhinnakapis liiga palju hõbemedaleid.»
Ühisliiga sümboolsesse koosseisu valiti Meresaar, Õuekallas, Deniss Petrovs (kõik Selver), Enderwuin Herrera, Rait Rikberg (mõlemad Pere Leib), Armands Celitans (Lase) ja Raimonds Vilmanis (Biolars).