Tänapäeva olümpiasportlastel on mitmeid abivahendeid nagu jõujoogid ja kõrgtehnoloogilised treenimisvahendid, kuid nende kehaline painduvus või ka maadlusoskused jäävad kindlasti varajastele inimeste oskustele alla.
Varajane inimene versus tänapäeva inimene: kes võidaks olümpiakulla?
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
7. august 2008, 15:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadlaste sõnul on selle põhjuseks asjaolu, et evolutsiooni vältel on inimene muutunud suure kehajõu ja vähese vastupidavusega isendist väiksema jõu ja suurema vastupidavusvõimega isendiks, kirjutab LiveScience.
«Inimeste ahvisarnane eellane oli nagu raskejõustiklane. Palju tugevam kui inimene, kuid samas puudus vastupidavus,» selgitas Harvardi ülikooli teadlane Dan Liberman.
Liberman lisas, et kui vaadata asja hüpoteetiliselt ja vedada kihla, et tänapäeva olümpiaatleedid edestaksid varajasi inimesi, siis tasuks neil eelistada alasid, mis nõuavad vastupidavust. Nagu näiteks triatloni või jalgpalli.
Ta jätkas, et kui eelistatakse jõualasid, siis saavad varajased inimesed kindlasti võidu ja selleks on oma põhjus.
Umbes kaks miljonit aastat tagasi tuli kõige varajasem inimese otsene eellane Australopithecus afarensis puu otsast alla ja hakkas kahel jalal käima. Nende keha oli ikka veel ahvikeha sarnane.
Utah ülikooli teadlase David Carrieri sõnul oleks see liik oma kehaehituse tõttu olnud väga edukas maadlejatena, kuid samas väga vilets jooksja.
«Australopiteekus oleks oma lühikese kasvu, pikkade käte ja võimsa rinnakorviga olnud edukas ka võimlemises ja sukeldumises. Kuid mis puutub jooksmisesse, siis Australopiteekusele võib see üle jõu käia, sest ta alles õppis kahel jalal käima,» nentis Carrier.
Võime pikki vahemaid joostes läbida muutis inimkonna arengut ja ajalugu.
«Homo erectus hakkas jahti pidama ja pidi selle tõttu palju liikuma. Varajaste inimeste jahirelvad olid väga algelised ja selle tõttu tuli neil jahil olles leida kuldne kesktee pikamaajooksu ja sprindi vahel,» selgitas Carrier
Ta jätkas, et tänapäeval hinnatakse spordi juures tihtipeale jooksmisvõimet ja aeroobilist võimekust.
«Seda loomariigis ei esine, sest väga vähestel loomadel on evolutsiooni käigus kujunenud selline vastupidavus kui inimesel,» lausus Carrier.
Tänapäeva olümpiamaratoonarid lööksid kerge vaevaga varajaste inimeste eellasi ja varajasi inimesi, sest füsioloogilised erinevused, nagu näiteks laiemad puusad muudavad viimased jooksualade jaoks ebaefektiivseks.
Teadlased tegid kokkuvõtte, et kui panna olümpial võistlema varajased ja tänapäeva inimesed, siis esimesed saaksid võidud jõudu nõudvatel aladel, viimased aga vastupidavust nõudvatel aladel.
«Mõlema liigi esindajal on võimalus olümpiakulla võiduks,» nentisid teadlased.