Mihkel Mutt: olümpia piits ja präänik Hiinale

Loomingu toimetaja Mihkel Mutt.. Foto: .

Olümpia korraldamise õigust peetakse vaat et taeva kingituseks. Seda jagatakse erinevatel põhjustel. Harilikult saavad selle normaal­sed riigid, kel on vajalikud eeldused, millest esikohal suurus ja jõukus.

Aga vahel kasutatakse mänge präänikuna, millega loodetakse mõnd ebanormaalset riiki nii-öelda korralikumaks muuta. Seni on küll ainult kaks näidet, NSVL ja nüüd Hiina. (Saksamaa ei tule arvesse, sest kui talle 1936 mängud anti, polnud see veel natsiriik.)

Piitsa ja präänikut kasutatakse muidugi laiemalt, kas või Põhja-Korea ning Iraani puhul seoses nonde tuumaprogrammidega. Ja Türgit, kes pole ju mingi ebanormaal, masseerib samamoodi Euroopa Liit. Sealjuures on oluline piitsa ja prääniku õige doseerimine.

Ühelt poolt ei tohi olla liiga järsk ja nõudlik, sest sellega antaks objektriigis trumbid vanameelsete (mullad, kommud jt) kätte («Näete, me tegime läänele järeleandmisi, aga ikka on kogu maailm meie vastu vandenõus!»). Teiselt poolt, kui peale ei käi, võivad reformid soikuda. Ja tihti on õigus pessimistidel, et järelandmised on taktikalised ja ajutised (siia kuulub ju ka Tartu rahu Vene vaatevinklist). Ehk nagu ütleb rahvasuu: toida hunti, palju toidad, ikka vaatab metsa poole. Kuidas on Hiina premeerimisega?

Vahetult enne mänge on seal suurendatud «sisemist valvsust», põhjendades seda sooviga tagada turvalisus. Mängud on suurim võimalik enesereklaam ühele riigile ja kahtlemata tahab Hiina jätta endast muljet kui harmoonilisest ühiskonnast. Pessimistid aga ennustavad, et turvameetmed (nt 300 000 valvekaamerat Pekingis) jäävad ka edaspidi paika.

Mida lähemale mängud on jõudnud, seda julgemalt on Hiina võimud vilistanud mõnele lubadusele, mis TA ROKile seitse aastat tagasi andis. (Amnesty International on täheldanud siiski üht positiivset joont: surmaotsuste puhul on poomine asendumas süstiga.) Nüüd ei ole enam võimalik midagi muuta, mängud tulevad niikuinii ja Hiina teab seda. Teatavasti on saabunud ajakirjanikud nördinud, et osa internetisaite on suletud. Võiks muidugi küsida, mis häda on kellelgi sõita Pekingisse selleks, et nt Falun Gongi koduleheküljel tuhnida. Seda võiks ju teha kodus või ükskõik kus. Aga asi on põhimõtteline.

Kes juhtus nägema globaalkanalitelt ROKi presidendi Jacques Rogge’i pressikonverentsi, ilmselt tajus, et mees tahtis käsi puhtaks pesta. Ta teatas, et kokkulepet interneti täielikuks avamiseks polevat Hiinaga kunagi olnudki. ROK ei saavat mingi riigi interneti kodulehekülgi avada ega sulgeda.
Aga see jutt kõlab õõnsalt, sest kui mängud Pekingile anti, siis oli sellest juttu, ja kui mitte formaalses sõnastuses, siis üldises vaimus kindlasti. Rogge ise ütles veel kaks aastat tagasi: «On selge, et olümpiamängude korraldamine teeb palju inimõiguste parandamiseks Hiinas.»

ROK peab end Tiibeti jt sündmuste taustal praegu kaitsma, et mängude andmine Pekingile oli õige samm. Sellest öeldakse sõltuvat ka esimehe tulevik. Seepärast ei hakka ROK Hiina võimudega praegu tülitsema. Mõlemad panustavad mängude suurepärasele kulgemisele.

Meedia on juba jõudnud nimetada olümpiaküla kõigi aegade parimaks. Pekingi välimus pole pärast 13. sajandi mongolite kallaletungi kunagi nii palju muutunud kui viimastel aastatel. See avaldab maailmale muljet (v.a ehk neile, kes Valge mere kanali ehitamist mäletavad!). Spordiheitluste pinges jääb poliitika kergesti tagaplaanile. Aga tarvitseb kellelgi tõmmata selga T-särk, mille rinnale on kirjutatud «Tiibet», kui kõik muutub korraga väga poliitiliseks.

Jääb teadmata, kas ja kuidas oleks Hiina muutunud siis, kui talle poleks OMi antud. Kas oli mingit kasu, et 1980. aasta mängud toimusid Moskvas? Tallinn sai küll ühiskatlast raha mitmete esindushoonete ehitamiseks ja natuke pärast mänge müüdi mõnes poes apelsinimahla ja paremaid sigarette.
Aga tervikuna polnud präänikul Moskvale mingit efekti, vahetult enne seda mindi Afganistani ja stagna aiva süvenes. Ent NSV Liit vastandas end läänele, Hiina tahab üldjoontes olla «hea maailmakodanik», ja see ongi peamine.

Muidugi on ta pinges, ebakindel ning ülitundlik igasuguse õpetamise suhtes. Ühtpidi tundub ta kriitika suhtes immuunne, teistpidi aga – kui Bush võttis üle-eelmisel teisipäeval Valges Majas vastu viis USAs elavat hiina dissidenti, reageeris Hiina juhtkond raevukalt, ehtstalinistlikus sõnastuses.

Samas andsid Hiina võimudki välisajakirjanikele pressikonverentsi (säärane asi on Hiinas suur haruldus!). Tõsi, kumbki ajas oma. Lääne ajakirjanikud küsisid, miks ei ole suuremat info- ning muid kodanikuvabadusi, Hiina pool aga vastas, et tänu majandusedule on sajad miljonid inimesed vaesusest välja tõstetud.

Kõike tuleks hinnata pikemas ajalõikes. Nii nagu Vene-kriitikas ei maksa unustada, missugune vaene politseiriik oli NSVL tegelikkuses, nii ei saa jätta võrdlemata praegust Hiinat sellega, kui Deng 20 aastat tagasi asja üle võttis. Vabadustki on seal kõvasti juurde tulnud. Selles võib olla ajutisi tagasilangusi, ent oluline on tendents tervikuna.

Õieti on vaid mõned (ehkki olulised) tabud, nagu kompartei juhtrolli avalik eitamine, ametlikus territoriaalses terviklikkuses kahtlemine, kontrollimatu religioosne tegevus, Tiananmeni väljakul meele avaldamine jne. Tavakodanik, kelle sotsiaalse õigluse tunne pole keskmisest kõrgem, saab Hiinas juba praegu vist päris rahuldavalt ära elatud. Kokkuvõttes, kaaludes poolt- ja vastuargumente, usun, et Pekingi olümpial võib olla positiivne mõju mitmes mõttes (sh Tiibeti küsimusele).