R, 30.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Erika Salumäe müüb oma olümpiakullad

Peep Pahv
, sporditoimetuse juhataja
Erika Salumäe müüb oma olümpiakullad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Erika Salumäe
Erika Salumäe Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti üks suurim spordisangar Erika Salumäe müüb 4. novembril toimuval oksjonil kõik oma karjääri jooksul võidetud medalid, meened ja suurvõitudega seotud spordivarustuse. Muu hulgas on müügilehel ka trekiratturi Soulis ja Barcelonas võidetud olümpiakullad.

Juba aastaid Hispaanias Denias elav ja töötav Salumäe polnud nõus müügi tagamaid selgitama. «Ma ei kommenteeri ajakirjandusele mitte midagi,» ütles ta vaid ja katkestas seepeale kõne. Eesti meediale intervjuude andmisest keeldumise otsuse tegi Salumäe teatavaks juba kuu tagasi, kui oli saavutanud kohtus võidu ajakirja Kroonika üle.

«Võitudest saadud emotsioon kuulub rahvale, kuid medalid sportlasele endale,» tõdes alles eile Salumäe müügiaktsioonist kuulnud Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli. «Medalite müümine on Salumäe isiklik asi ja selle tagamaid võib ta vaid ise selgitada. Pean siiski tunnistama, et selline käik tuleb mulle üllatusena.»

Seli suhtles Salumäega viimati umbes kuu aega tagasi, kui Hispaanias elav ja oma firma kaudu majutusteenust pakkuv Salumäe soovis EOK presidendi abil levitada spordialaliitudes infot Hispaanias treeninglaagrite korraldamise võimaluste kohta. Toona polevat kahekordne olümpiavõitja medalite müügile viidanud.

Suurbritannias tegutseva oksjonifirma Graham Budd kodulehel on toodud pikk nimekiri Salumäele kuuluvatest asjadest koos kirjelduse, fotode ja hindadega. Olümpiakulla väärtuseks on seal märgitud 9000 – 12 000 Inglise naela. Kogu nimekirjas olevate hindade summa küünib aga 41 050 naela ehk 48 528 euroni.

Mõistagi pole see summa, mille Salumäe asjade müügist igal juhul saab, vaid esialgne väärtuse hinnang. Esemete tegelik väärtus selgub oksjoni käigus, kuid vastavalt reeglitele on iga asja kohta kehtestatud hinna alampiir, millest odavamalt ei pea müüma. Alampiir on fikseeritud asja omaniku ja oksjonipidaja vahelises lepingus ega kuulu avalikustamisele. Lisaks peab Salumäe maksma müüdud esemete eest oksjonipidajale komisjonitasu.

Ränkraske tööga võidetud medalite müümine on sportlase jaoks äärmuslik samm. Eesti senini elavatest olümpiavõitjatest on oma väärtuslikema medali müüki pannud jalgrattur Avo Pikkuus, kelle medali ostis 2005. aastal advokaat Viktor Kaasik. Pikkuus rääkis toona, et vajab raha ravikulude katteks.

Nagu paljud tippsportlased, on tervisega kimpus olnud ka Salumäe. Postimehele teadaolevalt käis ta hiljuti seljaoperatsioonil, kuid sellega pole lõikuslaual käimised veel lõppenud. Küsimus, kas ta vajab medalite müügist saadavat raha tervise parandamiseks, jääb esialgu vastuseta. Veel kuus aastat tagasi ütles aga Salumäe Õhtulehele antud intervjuus, et ei kavatse oma medaleid muuseumist ära viia. «Tahan, et inimesed näeks neid,» kinnitas ta toona.   

Hispaanias elava Salumäe medalid ja suurvõitudega seotud varandus olid seni Eesti spordimuuseumis huvilistele vaatamiseks. Muuseumi peavarahoidja Kaie Voolaid on aga juba terve viimane kuu tegelenud kahekordsele olümpiavõitjale asjade tagastamisega.

«Ta pöördus meie poole sooviga võtta kõik muuseumile antud asjade tagasi. See pole aga nii lihtne, kuna paljud medalid ja esemed oli ta meile annetanud päriseks,» rääkis Voolaid. «Olümpiakullad nende hulka ei kuulunud, küll aga MM-medalid, universiaadide medalid, ratas, millega ta võitis Barcelona olümpial, võistlusvormid ja muud meened. Kõige rohkem on kahju rattast, mis oli meie püsiekspositsioonis. Enam seda seal ei ole.» Olümpiakullad oli Salumäe juba varem tagasi võtnud.

Medaleid ja varustust tagasi nõudes olevat Salumäe väitnud, et polnud nende muuseumile päriseks andmisest teadlik. Voolaidi jaoks kõlas aga selline jutt imelikult, kuna kõik toimingud on vastavates dokumentides fikseeritud. Vastuvõtuaktid näitavad, et Salumäe andis oma ratta muuseumile 1998. aastal. Lisaks annetas ta asju 2001. ja 2003. aastal. «Kõigil kordadel oli see Salumäe enda initsiatiiv – ta helistas ja ütles, et tahab anda oma asjad muuseumile,» meenutas Voolaid.

Voolaid rääkis, et muuseumile päriseks antud asjade tagastamine pole lihtne. Luba tuli saada kultuuriministeeriumilt, kus otsus langetati alles hiljuti. Ministeeriumi muuseuminõunik Marju Reismaa kinnitas, et Salumäe advokaat esitas taotluse asjade tagastamiseks ning selleks olevat olnud õiguslik alus.

Seli on ühe olümpiakulla Eestile juba päästnud, kui ta ostis Johannes Kotkase abikaasa Ilse käest 1952. aasta maadluse kulla. Ta ei jätnud seda endale imetlemiseks, vaid andis spordimuuseumile. Näiteks Palu­salu kahest olümpiakullast ühe müüs maadluskuulsuse lesk otse muuseumile, eksponaatidena on väljas aga mõlemad 1936. aasta medalid. Kuid mis saab Salumäe medalitest?

Seli sõnul on kogu müügi teema tema jaoks veel nii värske, et ta ei oska selle kohta midagi ütelda. Ta viitas sellele, et asjade ostmiseks on eelarves raha ka muuseumil, kuid möönis, et ostusumma võib olla suur. «Näen spordimetseenidele suurt väljakutset,» märkis ta.

Salumäe medalite Eestis hoidmisel on riigi abile raske loota. Reismaa sõnul puudub praktika, et kultuuriministeerium või spordimuuseum ostaksid oksjonile pandud medalid ise välja. 

Märksõnad
Tagasi üles