Hiinlased, kes olümpiatsooni ei satu

Pärlituru lähedase agulirajooni inimesed ei paistnud hoolimata täbaratest olmetingimustest sugugi õnnetud. Foto: Raigo Pajula

Turuhoonest saja meetri kaugusel asub Pekingi varjusolev pool. Hiiglasuurte LCD telerite, kust Pekingi olümpiamängude võistlusi näitama hakatakse, vahetus läheduses elavad kohalikud. Hiinlased, kes vaevalt olümpiatsooni kunagi astuda saavad.

Nad elavad hüttides, kus sanitaar­tingimused on pehmelt öeldes kasinad. Kui mitte öelda, et lausa olematud. Nende nii-öelda majade varrastes on heisatud Hiina lipud, pea kõikides tänava ääres paiknevates hüttides.

Kivist hoonetes on ruumi vaevalt kuus ruutmeetrit. Välja riputatud pesunööridel kuivavad auklikuks kulunud rõivad.

Aguli nime väärivas linnaosas levib väljaheitelõhn. Majaesistel müüakse köögivilju. Ent kohalikud ei paista pettunud, kurvad ega õnnetud. Neil on naeratus sellegipoolest näol. Nad tunduvad isegi õnnelikud.

Lisaks lippudele paistavad selles linnaosas olevat ainukesed uuemad asjad olümpiamängude embleemidega T-särgid. Inimesed kannavad neid uhkusega. Vähemalt tundub nii.

Üldiselt on Pekingi tänavad tühjad. Miljardi elanikuga linna tänavatel liiguvad vaid paaris- või paaritu numbriga autod. Autoteed on sellegipoolest tühjad, isegi Tallinnas on neli korda tihedam liiklus. Küsides kohalikelt inimtühjuse kohta, raputavad nad enamasti pead. Üks tuli välja aga väga omapärase versiooniga. «Inimesed on peredega kodus ja naudivad olümpiamänge. Õues on liiga soe, sellepärast püsivadki nad kodudes,» vastab eeskujulik hiinlane ja lülitab videokaamera käima.

«Kas te nüüd ütleksite midagi täna algavate Pekingi olümpiamängude kohta? Kuidas teile siinne korraldus meeldib, mida ootate?»

Meie vastame: «Korraldus on väga hea. Ootame eestlastelt kuldmedalit. Ja päikest tahaks ka näha saada.» Sellise vastuse peale läheb hiinlase suu viltu. Sudu ei paista mitte kuskilt lõppevat – isegi mitte ava­tseremoonia ajaks. Olümpiamängude korraldajate üks lubadusi tundub luhtuma hakkavat. (PM)