Nukrusega tuleb tõdeda, et taas ei osale talvistel paraolümpiamängudel ainsatki eestlast. Hullemgi veel, kelguhokikoondis, kes viimsena lippu püsti hoidis, on lagunenud, sest teist aastat järjest pole neile eraldatud sentigi. «Nii need asjad paraku on,» tõdeb Eesti Paraolümpiakomitee peasekretär Margus Hernits. «Põhjus? Sel ketil on palju lülisid, mis lagunemas ja mida tuleb uuesti sepistama hakata.»
Eestit võib pidada talispordiriigiks teatud mööndustega. Oleme tervete inimeste talispordiriik. Meenuvad Nõukogude Liidu ajad, kui 1980. aastal anti maailmale teada: Moskvas paraolümpiat ei korraldata, sest riigis puuetega inimesi pole. Praeguseks on asjalood kardinaalselt muutunud. Venemaal mõistagi.
Sest Venemaa on talvistel paraolümpiatel kõvim tegija, medaleid võidavad ka ukrainlased ja valgevenelased. Õigupoolest pääsevad poodiumile kõikide tõsiste talispordimaade esindajad, kuid Vancouveris näiteks tõid medaleid koju ka hispaanlased, uusmeremaalased, austraallased. Aga mitte Eesti atleedid. Sest meid polnud kohalgi. Pole ka Sotšis.
Pole treenereid ega raha
Eesti ainus taliparaolümpiamedal on pärit aastast 1994, kui Vilma Nugis võitis murdmaasuusatamises pronksi. Küsimus pole tegelikult medalites, vaid tipptasemel talisportlastes, keda lihtsalt pole.
Albertville’is ja Lillehammeris võisteldi kelguhokis, laske- ja murdmaasuusatamises ning kiiruisutamises, kusjuures atleedid kasvasid üles inimvihkajalikus NSV Liidus. Naganos olid kohal suusatajad, laskesuusatajad ja hokimehed. Salt Lake Citys pääses jääle Eest kelguhokikoondis, kuid sealtmaalt hääbus meie talvine invasport viljastavasse kapitalismi.
Tänavu juulis pealkirjastas Eesti Paraolümpiakomitee president välisminister Urmas Paet arvamusloo puuetega inimeste spordist: «Arenenud ühiskonna tunnusmärk». Mida see tähendab? Et meie ühiskond on taandarengus?
Hernits tunnistab, et ketilülisid, mis taliparasporti koos hoiavad, on palju ning need pole eriti tugevad. Eks hakkame lülisid pidi liikuma.
Esiteks tuleb leida noor, kes soovib arvuti taga istumise asemel sporti teha. «Puuetega lapsi on raskemgi koduseinte vahelt välja rebida,» tõdes Hernits. Eesti Invaspordi Liidu juhatuse liige Alar Õige lisas, et vastavale kontingendile puudub andmekaitseseaduse tõttu ligipääs: «Meil ei ole puuetega inimeste kohta infot. Tegelikkus on selline, et kui näed ratastoolis last, mine ligi ja kutsu trenni. Absurdne jah, aga nii ta paraku on.»
Teiseks. Kui leidub spordihuviline, siis kes temaga tegeleb? Palju on meil treenereid, kes tunneks paraspordi spetsiifikat? Kes oleks valmis endale võtma lisakoormust – puuetega inimesega töötamine on märksa keerulisem –, kui treeneritööd tehakse kas vabast ajast või tullakse vaevu ots otsaga kokku?
Kolmandaks. Ütleme, et seni läks hästi: on treener, on õpilane. Nüüd tuleb õpilane trenni ja sealt koju transportida, sest ratastoolis või pimedana – suusad kaenlas – bussiga ei sõida. Ja kes hooldab sportlast treeninglaagris?
Neljandaks. Kust võtta varustus, sest kõik ju maksab, erivarustus veel eriti.
Viiendaks. Hobisporti võib veel teha, kuid kui räägime paraolümpiast, siis seal ei võistle vabal ajal pisut spordiga tegelejad, vaid tõsised atleedid, kes harjutavad kord-kaks päevas, käivad treeninglaagrites ning kelle varustus ja taustajõud peavad olema samuti maailmatasemel. Puuetega inimese kulud on suuremadki kui tervel, aga kui lihtne on tal leida sponsoreid?
Kuuendaks. Võib juhtuda, et kõik toimib – eeldustega sportlane tahab, vanemad toetavad, treener on fanaatik –, aga siis selgub, et paraolümpial pole vastavat puudeklassi ning jääbki mängudel käimata.
Teinekord tõesti kõik klapib. Õige toob näiteks Eesti viimase paraolümpia medalivõitja, ujuja Kardo Ploomipuu. Tal on vastavad eeldused ja tahe, hoolivad vanemad, kes toetasid sporditegemist igati, fantastiline ja fanaatiline treener Õnne Pollisinski ning ta saab enesega kenasti hakkama, käib tööl ja suudab osa kulusid ise katta. Enne kui Ploomipuu medalini jõudis, tegi ta 15 aastat järjepidevalt trenni. Ent harjutada ujulas või kergejõustikustaadionil – neid leidub kõikjal – on märksa lihtsam kui kaugel asuvas suusakeskuses, kus treenijad hajuvad metsa vahele laiali.
Õige räägib pikalt ja põhjalikult. Peamiselt probleemidest.
Spordihullude noorte hulk on kriitiliselt väike, mis vähendab valikut ja on üks põhjusi, miks vähesed paraolümpiale jõuavad.
Kaovad treenerid ja raha
Napib ka hulle, ennastsalgavalt rügavaid treenereid. Tartus ja Viljandis oli ühel hetkel pimedate sport tipptasemel, kuid kui treenerite jaks otsa sai, lagunesid ka grupid. Veel Naganos olid meie pimedad suusatajad stardis, enam mitte. Kunagine seis pole taastunud.
Valdav osa puudega inimestest tööl ei käi ega saa seetõttu katta sporditegemise kulusid. Tahaks sportida, aga pole võimalik. Suletud ring.
Tänavu lõpetati kelguhoki meeskonna finantseerimine. Ka tuleva aasta eelarves pole ette nähtud sentigi. Ainuüksi jää eest tasumiseks kulub aastas 14 000 eurot, lisaks varustus ja võistlusreisid. Mängijate rahakott ei kanna kulutusi välja. Huvilisi oleks – endised mängijad, mitmed Afganistanis viga saanud noored tahaksid ühineda –, ent pole võimalusi.
Ühesõnaga, Eesti jätkab kindlalt vaid tervete talispordiriigina. Puuetega inimestel pole lumele-jääle asja.