Ameerika, siit me tuleme!

Valmis jänkipoistele lahingut andma: Tallinna 21. kooli meeskond on rivistunud Kalevi hallis New Yorgi jõukurite võsukeste erakooli vastu, vasakult Ago Tamm, Priit Mägi, Veiko Palm, Erkki Raasuke, Erkki Veismann, Urmas Luure, Mart Saa, Viktor Kurušev ja Randel Randmeri.

FOTO: Urmas Luure

Sel kuul möödub veerandsada aastat ennenägematutest korvpallilahingutest USAga. Vaesed nõukogude aja lapsed, kel polnud õigeid ketsegi, sõitsid külla pururikastele... Millega see lõppes?

Vennastumine ameeriklastega: valged eesti poisid (vasakult) Urmas Luure, Erkki Raasuke ja Ago Tamm privaatpeol New Yorgis kahe mustanahalise vastasmängija ja nonde kooliõega.

FOTO: Priit Mägi

Suursündmus kõmupressile: «Pingelangus koolitasemel,» teatab pealkiri New York Postis. Alapealkiri tituleerib Eesti korvpallinoored siiski Vene võistkondadeks.

FOTO: Erakogu

Kenilworthi korterimaja: siin elab Central Parki ääres näitleja Michael Douglas. Ja elas ka Erkki Veismann.

FOTO: Viktor Kurušev

Vana hea Kalevi spordihall ei olnud koolilaste võistluse ajal sellist täismaja veel näinud. Isegi otsatribüünil oli raske vaba kohta leida. Aga see oli ka eriline võistlus – esimene niisugune Eesti ja USA vahel. «Tunne oli päris võimas,» meenutab üks osalisi, Randel Randmeri, kes nüüd töötab Swedbanki varakindlustuses.

Novembris 25 aasta tagasi toimus Tallinnas kaks pretsedenditut korvpallimängu, mille kohta ei leidu märget Eesti haridus- ega spordiajaloos. Täiesti eraviisilisel algatusel, eirates nõukogude süsteemi kammitsaid, võõrustas Tallinna 21. kooli tüdrukute ja poiste korvpallivõistkond Ameerika ühe parima erakooli, New Yorgis asuva Daltoni kooli esindusi. Ja mis veelgi uskumatum: napilt kolm kuud hiljem lendas 21. kooli kogunisti 43-liikmeline delegatsioon vastukülaskäigule Ameerikasse.

Sellist kõrge ärahüppamisriskiga õpilassportlaste vahetust ameeriklastega ei olnud varem toimunud kogu tollases NSV Liidus.


Milline paranoia toona, hoolimata esimestest muutuste tuultest, siiski õhus hõljus, näitab intsident Kalevi spordihallis. Inglise keele õpetaja Epp Raag mäletab, kuidas keegi kaugetest külalistest oli kinkinud ühele eesti koolitüdrukule pastapliiatsi ning too sai hiljem ühelt pedagoogilt pragada: ei tohi ameeriklastelt kingitusi vastu võtta! Ameeriklased omakorda olid kaasa vedanud joogivee (mõned koguni söögi), sest kartsid, et Eesti vesi ei kõlba suu sissegi võtta.

Arvestades sündmuse enneolematust, on mõistetav, miks 21. kool üüris maavõistluseks jänkidega kuulsa Kalevi halli. 1970. aastal oli Eesti koondis saanud seal USA üle ajaloolise kuuepunktilise võidu. Ka koolipoiste mäng kujunes tasavägiseks.
21. kooli spordiklassi poisid, kellest nii mitmedki kuulusid Eesti noortekoondisse, olid saanud üleliidulistel turniiridel kõvasti karastust. Seetõttu ei tundnud nad ameeriklaste ees enda kinnitusel aukartust, ent esmakohtumine neegerkorvpalluritega kujunes sellegipoolest elamuseks. Nood liikusid märksa nõtkemalt ja tegutsesid plastilisemalt ning hüppasid valgetest kõrgemale.

Poisid kui küpsised
Viis mustanahalist pikka mängumeest olid võetud rikaste vanemate võsukeste kooli stipendiaatidena suuresti just korvpallimeeskonna tugevdamiseks. 21. kooli inglise keele õpetajad mäletavad, kuidas Daltoni kooli direktori abikaasa oli neid nimetanud Domino küpsisteks. Kui Eesti pedagoogid sellest aru ei saanud – oli ju vaene aasta 1988 –, siis ameeriklanna selgitas: väljastpoolt on nad mustad, aga me tahame koolis, et nad saaksid seestpoolt haritud.

Ometi oli eestlastel suur võidušanss. Nad alustasid viimast rünnakut kahepunktilises kaotusseisus. Viimastel sekunditel läkitas meeskonna noorim, Viktor Kurušev teele kolmese, kuid ei tabanud. Tuli vastu võtta kaotus 57:59. Pärast levisid spekulatsioonid, et ta oli meelega mööda visanud – viisakusest. Sest esiteks olid 21. kooli tüdrukud võitnud ameeriklannasid suurelt 54:37, ning teiseks, nagu oletasid tollal Tallinna kooli õpetajad, oodanuks meeskonna treenerit kaotuse korral vallandamine. «Korvpall oli neile eluliselt nii tähtis,» mäletab inglise keele õpetaja Riina Kolk.

Meeskonna kapten Erkki Veismann, nüüdne logistika- ja transiidifirma juht, kinnitab, et meelega kaotamist küll polnud. «Tegelikult oleksime pidanud ikkagi võitma,» lisab ta.

Kui õppeaasta algul läksid 21. koolis liikvele kuuldused, et aastavahetuse järel ootab nii tublisid sportlasi kui ka paremaid inglise keele oskajaid reis USAsse, tundus see Veismanni mäletamist mööda paljudele uskumatu ja utoopiline. Niisuguseid suuri reise üle Atlandi polnud eales varem juhtunud – miks pidanuks see juhtuma nüüd? Liiati ei teadnud keegi, isegi mitte õpetajad, kes ja kuidas nii pöörase asja korraldada on võtnud.

Saatuslik trehvamine
Kõik algas juhusest. Sisearhitekt Mait Summatavet, Eesti Kunstiakadeemia nüüdne emeriitprofessor, sõitis suvel Virumaale esivanemate tallu ning tegi Viitna kandis peatuse. Tema kümneaastane poeg Johannes, 21. kooli õpetajate hinnangul professori tüüpi tark ja nutikas poiss, oli sattunud jutusoonele Ameerika juristiga ning tutvustas teda sealsamas isalegi.

Meestel tekkis kohe usalduslik klapp. Nende peagi järgnenud kohtumistel Tallinnas idanes ameeriklasel idee korraldada õpilasvahetus. Ja kuna tema tütar Kaara mängis Daltoni koolis korvpalli, sai vahetusplaan konkreetse sisu: edendame kahe kooli ja kahe maa, Eesti ja Ameerika vahel korvpallidiplomaatiat.

Ootamatu probleem tõusis sellest, et 21. koolil oli küll korvpallimeeskond, üks Eesti tugevamaid, aga puudus vanemate klasside korvpallinaiskond. Ameerika juristi Jenik Radonit huvitas aga just tüdrukute mäng. Tallinna kooli tollane direktor Arvo Tamsar kutsus kähku appi oma endise õpilase, Tallinna Kalevis mänginud Hannes Koigi, kes oli kolmel viimasel aastal tüürinud mängiva treenerina Standardi meeskonna Eesti meistriks, ja tegi talle ülesande kooli naiskond ette valmistada. «Mäletan, et [kooli nooremate] tüdrukute treener oli väga pahane, sest ta tahtis väga Ameerikasse sõita,» lausub nüüd Helsingis õpetajana töötav Koik.

Koik kutsus vanematest klassidest sügisel trenni paar sportlikumat tüdrukut, peamiselt käsipallurid, aga ka 178 cm pikkuse Anna-Maria Laagi (varem Kalling) Palest­ra tantsutrupist. «Ma ei olnud kunagi korvpalli mänginud,» kinnitab Kohilas hambaarstina töötav Laak. «Mulle öeldi, et sina seisa seal [korvi all], küll me palli sulle viskame.» Lootus Ameerikasse saada oli kõva innustaja, lisab Laak, ja pani pingutama.

Kummatigi valitses tollal veel nii tugev nõukogude võim, et välispassi saamiseks tuli noortel tingimata komsomoli liikmeks astuda. Sinna, nagu selgus, aga ei olnudki ühtäkki nii kerge pääseda. Veismann ja veel mitmed kukkusid esimesel katsel kolinal läbi.
Isegi siis, kui Eesti suur delegatsioon viimaks Moskvas Pan Ami lennukompanii Boeingu pardal istus, kahtlesid mõned, kas see on tõesti tõsi. Inglise keele õpetaja Marju Tapfer oli kaks korda varem soovinud USAsse sugulastele külla sõita, kuid saanud mõlemal korral eitava vastuse.

«Ma ei uskunud terve tee, et sõidan lennukiga Ameerikasse,» tunnistab tema kolleeg Riina Kolk. Noored avastasid aga lennuki pardal baari, kus lasid endale välja valada mullijooke, mille reklaame olid näinud Soome TVs. «Mingi aeg öeldi, et joome niiviisi baari tühjaks, teistele ei jätku,» avaldab Kurušev.

Noored korvpallurid olid näinud mööda Venemaad reisides nii üht kui teist, aga New Yorgis, tunnistab Priit Mägi, IT-süsteemide disainer, vajutas esmatutvus kapitalismiga lõua kõigil pikaks. «Me oleks nagu värvifilmi sattunud,» kirjeldab ta. Veelgi pöörasem kapitalismikogemus võrreldes igasuguste Saraatovite ja Nižni Novgorodidega ootas neid Manhattanile võõrustavate perede juurde jõudes (vt lisalugu).

Sedasi ei ole Mäe arvates põhjust eriti imestada, et New Yorgis tuli Daltoni meeskonnalt vastu võtta suur kaotus 40:59. Ka tüdrukud, kelle mängu viskas lahti New Yorgi linnapea Ed Koch, jäid alla 37:40. «Võib-olla oli meil mängule keskendumisega probleeme,» oletab Mägi, «sest muu oli olulisem, lahedam ja põnevam.»

Teisalt, mis seal salata, jätsid Eesti noored ameeriklastega võrreldes üksjagu nadi mulje. Marati puuvillastele dressidele, millel oli nii sinist, musta kui valget värvi, oli trükitud kooli logo, ent Veismanni sõnul oli nende vorm nüüdses mõttes ikkagi kole. Enim tekitasid aga furoori eestlaste odavad ja päevinäinud ketsid. «Kui poisid väljakule jooksid, käis saalist lausa kahin läbi,» mäletab naiskonna liige Laak.

Jahmatav raviarve
New Yorgi juhtiv tabloid Daily News alustas oma ülevaadet eestlaste teisest mängust, todapuhku Poly Prepi erakooliga Brooklyni linnaosas, just pilguga Pritt Magi (sic!) Leedu Inkarase jalavarjudele. Selleks ajaks oli enamik võõrustajaid viinud oma külalised poodi ning ostnud neile korralikud korvpalliketsid. Kes teab, oletab Laak, äkki tänu Daltoni laste vanemate ostetud Converse’idele ja Nike Airidele õnnestuski 21. kooli poistel Poly Prepi võita 64:58. Tüdrukud pidid taas leppima kaotusega 42:50.

Kahenädalase Ameerika-reisi kolmanda mängu tulemust Fox Lane’i keskkooliga Bedfordi väikelinnas ei mäleta osalejaist paraku keegi. Enamik usub, et Eesti poisid võitsid, kuid tüdrukud kaotasid.

Kuruševil on tollest kohtumisest eredalt meeles hoopis see, kuidas rünnakul tõmbas vastane ta õlast pikali, nii et ta prantsatas vasaku randme peale. Arsti juures läks kipsi panek maksma 522 dollarit. Õnneks oli Fox Lane’i kool end sedasorti õnnetuste vastu kindlustanud. Küll aga tuli Kuruševil kipsi tõttu läbida Moskvas Šeremetjevo lennuväljal täiendav turvakontroll ning Tallinnas oli arstidel tegu, et Ameerika kipsi käe pealt maha saada. Selleks tuli muretseda erilised tangid.

Eesti noormehed said turnee jooksul mitmel korral võõrustajailt kuulda, et juhul kui nad ei soovi tagasi sõita, vaid otsustavad Ameerikasse jääda, aitavad ameeriklased neil pääseda ülikooli ja hankida spordistipi. Mägi mäletab, kuidas enne kojulendu käis ta Kuruševiga New Yorgi Kennedy lennujaamas viimast korda vaba maailma värsket õhku hingamas, ja korraks, imeväikseks hetkeks, tabas neid teineteisele silma vaadates mõte, et mis juhtuks, kui ... Aga sinna see mõte jäigi.

Kõik 43 tulid tagasi Eestisse. «See oleks olnud kõva skandaal, kui keegi meist oleks sinna jäänud,» lausub Mart Saa, nüüdne kinnisvaraettevõtja.

Väliseestlased andsid Ameerikast kaasa sinimustvalge lipu, mille 21. kool vabariigi aastapäeval uhkelt masti tõmbas. Juba enne õhtut oli see sealt kadunud. Varastati ära.

Kultuurišokk miljonäride elust

Kui Tallinna 21. kool oli sõidutanud külla saabunud Daltoni kooli õpilased Lahemaale Palmse mõisasse, imestas-kurtis üks ameeriklastest: miks küll meid siia nii kaugele toodi, mul on vanaisal umbes samasugune suvekodu.

Ei, see polnud üleolek ega ülbamine. Daltoni kooli õpilased elasid hoopis suuremas ja uhkemas maailmas, kui Eestis osati Vene aja lõpus ette kujutada.

Erkki Veismann sattus vastukülaskäigul New Yorki elama Kenilworthi kortermajja (151 Central Park West), kus elab senini näitleja Michael Douglas. Hommikul istus ta koos rikaste laste, sealhulgas Douglase pojaga, taksosse ja sõitis kooli. «Mul on korteri võti siiamaani alles,» tunnistab Veismann.

Priit Mägi ja Urmas Luure said ulualuse aadressil 760 Park Avenue, kus igal korrusel kolmeteistkümnest on üks korter (praegune turuhind 20 miljonit dollarit). Lift sõidutas otse korterisse. Luure nägi seintel kunstiajaloost tuntud kunstnike maale, mida ta seni oli näinud vaid kunstialbumites. Hiinlasest kokk valmistas süüa, teistest rahvustest teenijad koristasid. «Sellist rikast elu olin ainult filmis näinud,» lausub Luure.

Korvpallinaiskonna liige Helina Laidla, kes nüüd projekteerib palkmaju, sattus elama 927 Fifth Avenue, kus samuti on igal tosinast korrusest vaid üks korter. Kui ta liftist otse tuppa astus ja maas lumivalgeid vaipu nägi, tahtis ta jalanõusid ära võtta, kui võõrustaja ütles: «Pole vaja. Meil on koristajad.» Ja mitte ainult. Oma tuba oli korteris ka teenijal, kes pesi õhtul kõigi riided. Korteri suuruse kohta ütleb Laidla: «Oi jeerum, see oli meeletult suur!» Praegu maksavad seal majas korterid 16 miljonit dollarit.

Mart Saa elas kinnisvaramagnaadi Donalt Trumpi ehitatud 39-korruselises kõrghoones Trump Plazas 61. tänaval. Igal hommikul viis Lincolni limusiin teda ja perepoega kooli.

Kui Randel Randmeri jõudis oma suursuguse, 21-korruselise elamise ette 1120 Park Avenue, imestas ta: «Mis, see on hotell või?!» Ühel õhtul viisid võõrustajad ta äärmiselt nooblisse prantsuse restorani. Seal sai ta soovituse tellida eriliselt head rooga. «Aga toodi külm plöga roheka kastmega,» meenutab ta. «Väga õudne söök oli. Kuid kõik tegid väga rahulolevat nägu.»

Viktor Kurušev sattus koos meeskonnakaaslase Veiko Palmiga mõneti tagasihoidlikumasse elamisse 83. tänaval, kus ta nägi elus esimest korda videomakki. Kurušev tahtis öösel vaadata NBA profikorvpalli videot, aga toppis kasseti valet pidi aparaati. «Pidin öösel mitu tundi urgitsema, et seda kätte saada,» tunnistab ta. «Kartsin, et olen maki ära rikkunud.» Alles hiljem sai ta teada, et Ameerikas leidub telekanal, mis näitab ööpäev läbi NBA mänge.

Tagasi üles