Viimase kümnendi parim korvpallur Martin Müürsepp, kes liitus Rakvere Tarvaga tänavu veebruaris, tunnistas tegelikult juba enne otsustavaks saanud kuuendat finaalmängu Tartu Rocki vastu, et oleks rahul ka hõbemedaliga.
Müürsepp Tarvas mängimisest: võib-olla kunagi osalen veel sarnases projektis
15. mai 2010, 12:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilse kohtumise järel tõdes 35-aastane mängumees, et tegelikult võinuks Tarvas kodus seeria viigistada, ent tundis kokkuvõttes siiski suurt rahulolu. «Meil oli võimalus võita, aga paraku läks nii, nagu läks,» sõnas Müürsepp, kes ise eile valutavate jalgade tõttu kaaslastele appi minna ei saanud. «Jalg on ikka nii haige, et mängida ei lubanud. Juba soojendusel oli selge, et ma ei saa platsile minna. Polnud mõtet ka vägisi lonkama minna.»
Müürsepp kiitis Tarva häälekaid poolehoidjaid, keda, tõsi, eilsel mängul oli vähem kui varasematel. «Rahvas oli ikka võimas!» tunnustas Müürsepp. «Juba esimestest minutitest seisid jalgel! Nemad ei lubanud meil lõdvaks lasta.»
Just Rakvere Tarva peatreeneri Andres Sõbra juhendamisel võitis toona vaid 15-aastane Müürsepp 20 aastat tagasi oma esimese medali Eesti meistriliigas, saades kaela pronksise autasu.
Seetõttu ei kahetse Müürsepp karvavõrdki, et Sõbra pakkumise vastu võttis ja jalavalu kiuste poole hooaja pealt Tarvaga liitus. «Vähemalt polnud asjata sõidud Rakverre,» muigas ta. «Medali üle on ikka ülimalt hea meel! Mängisime oma maksimumi välja. Tegelikult kuskil hingesopis soovinuks ka kulda, aga samas said eesmärgid täidetud.»
Tulevikuplaane pole Müürsepp veel paika pannud, seetõttu ei kiirustanud ta oma mängijakarjääri lõppenuks kuulutama. «Liiga vara on öelda, kas see oli nüüd mu viimane mäng ja lähen pensionile,» märkis ta. «Võib-olla kunagi osalen veel sarnases projektis. Nalja peab ju saama!»