Sihtasutus Eesti Antidoping loob komisjoni, mis peab välja selgitama, kas arst Vitali Bernatski vahendas sportlastele keelatud aineid.
Port loodab patuste ülestunnistustele
18. detsember 2013, 07:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SA Eesti Antidoping juhatuse liige Kristjan Port, kes asub komisjoni eesotsas uurima Tartus tegutsenud arsti Vitali Bernatski väidet, nagu vahendanuks ta sportlastele dopingaineid, loodab, et patused tunnistavad süü üles. «Pole välistatud, et mõni tahab hinge puhtaks rääkida ja rahu saada. Patuga pole lihtne elada.»
Lühidalt on lugu järgmine. Bernatski rääkis Eesti Päevalehele, et vahendas aastatel 1995–2007 paljudele Eesti kergejõustiklastele ravimeid, mis sisaldasid dopinguaineid – kasvuhormooni ja EPOt. Ka tegi ta enda sõnul kahel puhul sportlastele süste – ühel korral vahetult enne tiitlivõistlust – ja koostas ainete doseerimise plaane.
Bernatski teatas ajakirjanikule ka ravimeid saanud sportlaste nimed, kuid ajaleht neid avaldada ei saanud, sest puuduvad vettpidavad tõendid. Sõna-sõna-vastu-olukorras teeb kohus tavaliselt otsuse meedia kahjuks. Küll aga esitas Bernatski hulga arveid, mis näitasid, et ta on ostnud apteegist (dopingu)ravimeid kümnete tuhandete kroonide eest.
Kellele läksid ravimid?
Aastaid Eesti Kergejõustikuliidu treenerite nõukogu juhtinud Harry Lembergi arvates on Bernatski kogu loo välja mõelnud. «Teadsin, et niisugune arst on olemas, kuid viimati kuulsin temas 15 aastat tagasi, kui ta töötas kehakultuuri dispanseris. Kui ta jutt peaks tõele vastama, oleks asi ammu välja tulnud. Teame, kellega ja kuidas meie tippsportlased töötavad,» ütles Lemberg Postimehele.
Ent kui Bernatski ajab udu, pidanuks ta soetama suure summa eest EPOt ja kasvuhormooni enda tarbeks, mis tundub ebatõenäoline. Pealegi on nende ravimite säilivusaeg lühike.
Bernatski klientide nimekirja avaldamata jätmine muudab kahtlusaluseks üsnagi suure seltskonna. Olümpiavõitjaid dopingut saanute hulgas ei olevat, kuid maailma tippu kuulunud atleete küll. Päevalehe väitel ei tunnistanud ükski, kelle nime Bernatski avaldas, oma seotust «dopingutohtriga».
Eesti Kergejõustikuliidu presidendi Erich Teigamäe arvates on tegu küllaltki karmi looga. «Esmamuljel on süüdistused anonüümsed ja udused, aga muidugi piisavalt tõsised, et nendega tegeleda, sest kui keegi on keelatud ainete kasutamise paljastanud, siis tuleb astuda teine ja kolmaski samm ning vaadata, kas ja kes on süüdi.»
Kuigi Eesti karistusseadustiku paragrahv 195 ütleb, et «ravimi väljakirjutamise eest kasutamiseks dopinguna spordis, samuti ravimi dopinguna kasutamisele kallutamise eest või ravimi dopinguna manustamiseks üleandmise eest on karistatav rahatrahviga», ei alustanud prokuratuur juurdlust juhtumi aegumise tõttu.
Eestis oma dopinguarstid?
Bernatski väidete uurimiseks loob SA Eesti Antidoping (EAD) komisjoni, mille juhiks saab nõukogu liige Kristjan Port. EAD nõukogu esimees ja EOK president Neinar Seli jääb komisjoni tööst kõrvale. «Kuna olin artiklis mainitud aja jooksul Eesti Kergejõustikuliidu president, siis ei ole õige uurimiskomisjoni töös osaleda,» selgitas Seli.
Port tõdes, et vastavalt WADA koodeksile on EAD kohustatud Bernatski juhtumit uurima. «Dopingureeglite rikkumise aegumistähtaeg on kaheksa aastat, mis tähendab, et kui me suudame midagi välja selgitada, võime sportlasi ka karistada.»
Komisjoni loodab Port kokku saada lähipäevil. «Neid, kes sinna kuuluma hakkavad, ma veel ei nimeta, sest pole inimestega läbi rääkinud ega neilt nõusolekut saanud. Tahan kaasata asjatundjaid õigusruumist, politseist ja ka sportlaste seast. Esmalt hindame olemasolevaid tõendeid, mis kahjuks pole liiga vettpidavad. Meil puuduvad dokumendid, on vaid emotsionaalne artikkel ajalehes. Las jääda juristide hinnata, palju on Bernatski loos tõde. Meil on teada ka sportlased, kes Bernatski väitel olid tema kliendid, kuid neid me tülitame vaid siis, kui on süüdistamiseks väiksemgi alus.»
Port sõnas, et loodab keelatud aineid tarvitanute avameelsusele. «Pole välistatud, et mõni tahab hinge puhtaks rääkida ja rahu saada. Patuga pole lihtne elada. Maailma praktika – eriti jalgrattaspordis – näitab, et ülestunnistusi hakkab tilkuma ning võitjad on need, kes varem painest priiks saavad.»
Ei maksa olla naiivne ja arvata, et dopinguprobleem eksisteerib kõikjal maailmas, kuid mitte Eestis, rõhutas Port, kelle sõnul võib kahtlustada ka sportlaste jaoks töötavaid nn retseptivabrikuid ehk arste, kes muretsevad keelatud aineid ja pakuvad teinekord ka täisteenust. «See on vähese riskiastmega tasuv äri – maailmas makstakse abi eest dopingutarvitamisel tuhandeid eurosid – ning nii mõnigi vilistab eetikale.»
Port kellegi poole näpuga veel ei näita. «Pole mõtet vaime esile kutsuda. Peavad olema kindlad tõendid ja ma loodan, et koostöös juurdlusorganitega suudame mõne patuse arsti ka päevavalguse kätte tuua. Ent see pole lihtne, sest nende patsiendid – pettuse teel võita ihkavad sportlased – trummipõrina saatel endast teada ei anna. Samuti tuleb tegutseda delikaatselt ja enda jaoks panna paika teatud ravimite väljakirjutamise piir, mille ületamisel muutub arst kahtlaseks.»
Spordis keelatud aineid sisaldavate retseptiravimite väljakirjutamine pole Pordi kinnitusel mingi probleem, seda saab teha iga arst. «Arstil pole muret soetada apteegist Viagra vahele ka mõnd muud ravimit. Eriti praegu, kui vanaduse tõrjumine kasvuhormooniga on populaarne. Apteegi abile väga loota ei tasu. Apteek elab kasumist ja apteeker palgast, mitte spordimoraalist.»