EPO-patune Dürr: karjuv laps, kehv finantsseis ja eluväsimus viisid pettuseni

Kaarel Täll
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Johannes Dürr
Johannes Dürr Foto: SCANPIX

Sotši olümpiamängudel dopinguga patustanud ja seda koheselt ausalt tunnistanud austerlane Johannes Dürr rääkis intervjuus Kölnische Rundschaule oma valiku tagamaadest.

«Ma olin oma elust väsinud. Mu väike poeg ei maganud öösiti, vaid karjus vahetpidamata,» meenutas Dürr halvale teele mineku algust. Kõigele lisaks pitsitas perekonda kehv majanduslik olukord. «Pidin kõvasti treenima, sest mul oli selja taga hea hooaeg. Ootused olid tõusnud. Samas teadsin, et minu tollasest sissetulekust ei piisanud meie pere jaoks.»

Mees tegi kõvasti trenni, kuid tulemused ei olnud loodetud tasemel. Ta hakkas kartma, et ei saavuta terve hooaja jooksul loodetud taset ning elu võib täielikult koost laguneda. Seejärel saabuski hetk, kui otsus langes EPO kasuks.

Enne Sotši mänge dopingu koguseid langetanud Dürr oli ta hooaja jooksul saanud dopinguküttidelt 14 negatiivset vastust. Seda suurem oli aga üllatus, kui mees lõpuks vahele võeti. «Vähendasin olümpiaks EPO tarbimist, sest teadsin, et mind konrollitakse 100-protsendilise kindlusega. Ma olin küll loll, kuid mitte täielik idioot.»

Dürri sõnul oli eriti raske otsa vaadata oma naisele ja vanematele, kellele ta pidevalt valetas. Pärast trenni istus ta tihtipeale pikalt autos, kuna ei suutnud minna koju ja oma naisega rääkida.

Nüüd on mees aga avalikult häbiposti löödud ja tema perekonna majandusliku seisu parandamisest ei tulnud midagi välja. «Ma teadsin koguaeg, et see on vale. Aga ka mina olen kõigest inimene.»

Dürr tunnistas EPO tarvitamist kohe ning kinnitas, et tegi seda üksi ning keegi teine pettusest ei teadnud. Positiivne dopinguproov tuli avalikuks olümpiamängude viimasel päeval enne meeste maratoni.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles