Mida arvab Tormise käekäigust ning elust Austrias tema isa Tiimar Laine?
18. aprill 2014, 20:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kergelt tuli otsus Austriasse ära kolida?
«Ega see pole elus esimene kolimine, kunagi tulime siia Otepääle samamoodi. Austriasse läksime esialgu plaaniga jääda sinna vaid kümneks kuuks, aga nüüd on sellest saanud juba kolm aastat. See on lihtsalt üks etapp elus, ega me Eestist jäädavalt ära ole läinud.»
Kas pojal on juba sponsorid ka?
«Noortesport on ikkagi suuresti lastevanemate rahastada, aga tänasel hetkel on meil nii läinud, et pole ise pidanud väga palju sponsorite leidmise nimel vaeva nägema. Tirooli suurematel võistlustel on kõik suusatehased kohal ja seal otsitakse noori, õnneks Tormisel on selle poolest hästi läinud, et mitmendat aastat juba sõidab ühe Austria suusatehase nimekirjas.»
Kunas teie mõistsite, et Tormisel on reaalne šanss pürgida tippu?
«Üks asi on, mis kellelgi mõttes, aga käia tuleb ikkagi trepiastmete kaupa ja lihtsalt täna on läinud sedasi, et on nende trepiastmetega jõudnud järjest kõrgemale. Nüüd U14 sai tal läbi ja järgmisest aastast sõidab juba vanusegrupis U16, pärast mida lõpeb mäesuusatamises lapsepõlv ära ja noored peavad hakkama habemikega koos võidu sõitma.»
Käite igal võistlusel ka ise kaasas?
«Ikka, neil on küll ka alati treener kaasas, aga mina aitan suuskasid ette valmistada. Eks see on väikeste riikide tiimide lugu, et tuleb pidada ise Hunt Kriimsilma seitset ametit. Kaevata pole kellelegi, tuleb teha asja nii kaua, kui jaksad ja nii kaua, kui seda saab veel naerusuuga teha.»
Mis tunne teid valdab, kui näete poega võistlustel mäest alla kihutamas?
«Tunnen mitut emotsiooni koos. Vaieldamatult oli üks ilusamaid hetki see, kui toimus Whistler Cup autasustamine, kus Tormis võitis võistluste esimesel päeval paralleelslaalomi. Tseremoonia oli platsil, kus oli 1000 inimest.
Ühtäkki kutsuti üks Eesti nimega sell poodiumi kõrgeimale astmele, anti kätte Eesti lipp ja mängiti Eesti hümni. Pärast seda ütles diktor, et õnnitleme Eestit, kes on astunud Whistler Cup´i võitjate riikide nimistusse.»
Olete mõelnud, kuhu poeg võiks välja jõuda?
«Olen ainult kaasteeline ja saan pakkuda talle täna mingeid võimalusi, aga ära peab selle tegema ikkagi sportlane kõik ise. Mina saan talle ainult suunda kätte anda. Kool ja sport käsikäes on väga tähtis, sest noor inimene peab arenema.
Kogu elu ei ole ainult kool ja kogu elu ei ole ainult sport, noor areneb läbi erinevate tegevuste ja vanemate asi on neid lapsele võimaldada. Näiteks olime Frankfurti lennujaamas, Tormis mõtles, et pagan – unustas lugemist kaasa võtta. Läksime raamatupoodi ja ta ütles, et ei tea, kas peaksin nüüd selle raamatu lugema inglise või saksa keeles. Ta õpib veel lisaks ka itaalia keelt.
Siis sain aru, et tegelikult on maailmas palju pisikesi asju, mis võivad näole naeratuse tuua.»
Kui nähtav on praegu Eestis mäesuusatamine murdmaasuusatamise kõrval?
«Täna julgen küll öelda, et mäesuusatamine kindlasti võistlusspordina ei ole sedavõrd massiline või näha kui murdmaasuusatamine, aga ma üldse neid kahte ala ei võrdleks, sest nad on oma sisult nii erinevad nii harrastavate riikide kui harrastajate osas.
Pigem mäesuusatamine kannatab välja võrdlust tennisega. Nii nagu tennis on suvel, on mäesuusatamine talvel oma vaatemängulisusega. Kui vaatame tagasi viimastele olümpiamängudele, siis teatavasti Eesti Suusaliidu kõrgeima koha sõitis välja Eesti mäesuusataja.»
Kas kümne aasta pärast on mäesuusatamine praegusega võrreldes Eestis rohkem pildil?
«Mitte ainult mäesuusatamine, suusahüppamine, vigursuusatamine, lumelaud samuti. Noored otsivad emotsionaalsemaid väljundeid. Tänasel päeval on Eesti mäepidajad jäänud üksi, neid ei toeta riik ega omavalitsused, ometi on nende tegevus midagi palju enamat kui vaid äri – võimalus veeta perega värske õhu käes sportlik päev.»
Kas Austrias on kõik mäesuusatajad?
«See on mäesuusatajatele täielik paradiis. Ei ole mõtet küsida, kui paljud seal on harrastajad. Absoluutselt kõik suusatavad, ka 70aastane läheb mäele.»
Kas Tormist võiks nimetada profisõitjaks?
«Ta ikkagi teeb mõtestatud sporti. Varem mängis jalgpalli ja hokit ka, nüüd tegeleb sellisel tasemel ainult mäesuusatamisega. Lähtepositsioon on olemas, eks aeg näitab. See on nii paljudes asjades kinni, nii nagu üldse sportlik sooritus.
Seal Tirooli võistlustel Landescupile saab peale vaid läbi eelvõistluste. Iga piirkond saab välja saata 16 sportlast kahe vanuserühma peale. Eelmise aastani oli nii, et selle sees võis olla ainult üks välismaalane, sel aastal võis olla kaks.
Võistlus on sedavõrd tihe, et kui jõuad Landescupini välja, siis seal need vahed slaalomis võivad olla suuremad, aga kiirusealadel on teinekord nii, et 10 poissi mahuvad ära ühe sekundi sisse. Rebimine ja sõel on nii tihe, et sealt annab läbi pressida. Kuna meie oleme Austrias välismaalased, peame me sedavõrd palju rohkem ise pingutama.
Nüüd, kui hooaeg läbi, ootab Tormis juba juulit, mil lõpeb kool ning saab naasta kaheks suvekuuks Eestisse. Kuigi ka suvel peab poiss tegema iga päev 2–3 tundi jõutrenni, jääb talle piisavalt aega, et veeta seda oma kodukoha sõpradega. Poisi meelistegevus suvel on jalgpallimäng.»