Tänavusel Uus-Meremaa Ironmanil triumfeerinud ja maailma pikamaatriatloni eliiti kuuluv Marko Albert kirjeldab Eesti Triatloni Liidule antud persooniintervjuu käigus oma võistlusjärgseid päevi, jagab teadmisi kestvussportlaste närvipingest, tutvustab suviseid võistlusplaane ja enda kirge suusatamise vastu. Ühtlasi saame ka teada, et Alberti arvates on Eesti ajaloo parim sportlane Enn Sellik.
Kirjelda alustuseks ühe täispika triatloni läbinud raudmehe võistlusjärgset päeva. Kuuldavasti pidavat kõik raudmehed olema siis küllaltki abitud.
Enesetundeliselt on kõige kehvemad päevad teine ja kolmas päev pärast võistlust. Siis on keha täiesti kange ning lihased ei kuula sõna. Tavaliselt tuleb mul sellises seisus ka reisida ning siis on mind päris koomiline vaadata. Õnneks on kofeiini kõrge tasemega võimalik selliseid asju kergemini taluda.
Kõige toredam sellise kõnnaku juures on aga teadmine, et umbes paar tuhat inimest teevad sedasama. Just see teebki meie spordiala eriliseks, et ka kõik tipud on samamoodi kanged nagu needki, kes kulutasid võistluse läbimiseks kaks korda enam aega kui esimesed.
Pärast Uus-Meremaa Ironmani võitu oskad ilmselt vastata küsimusele, kas võidumehe taastumine on vaimselt kuidagi kergem?
Pärast kordaläinud võistlust on alati parem koju sõita. Võita võistlus ning seejärel koju sõita on loomulikult veelgi parem. Teadmine, et kogu eesmärgi saavutamiseks nähtud vaev läks õigesse kohta – see tunne on vabastav. Kuid füüsiline taastumine on ikka sama, sest 3-4 päeva tuleb kõndida nagu karkudel.
Igatahes on sul Hawaii Ironmani pilet nüüd taskus, selle start ise aga alles oktoobris. Millised ettevalmistus- ja võistlusplaanid vahepealsesse perioodi mahuvad?
Võistlen 29. juunil Ironman Austria võistlusel Klagenfurtis – kohas, kus tegin oma esimese Ironmani stardi. Mulle jäid 2011. aasta võistlusest nii positiivsed mälestused, et kohe kutsub sinna tagasi. Klagenfurt on ilus linn ning sealne võistlusrada maaliline. Lisaks saan minna tagasi kodumajutusse, kus ma ka eelmisel korral peatusin. Kõik see teeb mind õnnelikuks.
Kodustel triatloniradadel sind ka näha saab?
Kui Ironman Austriaga läheb kõik plaanipäraselt, siis saan pärast seda ka mõnel Eesti triatlonil osaleda. Eesti võistluste juures meeldib mulle see, et võin vajadusel ennast starti registreerida ka alles võistluspäeva hommikul. Treeningeesmärgina kavatsen kindlasti osa võtta ka mõnest kodusest jalgratta temposõiduvõistlusest.
Kas viimaste aastate head tulemused pole tekitanud mõtet, et võib-olla oleks pidanud juba varem pikamaatriatlonile spetsialiseeruma?
Ei, seda mitte. Ateena olümpial võisteldes ei olnud ma veel võimeline kõrgete kohtade eest võitlema. Seal saigi eesmärgiks seatud Pekingi mängudel esikümnesse jõudmine, mis omakorda tähendas täielikku pühendumist olümpiadistantsi formaadile. Pärast Pekingit tuli mul tegeleda pikaajalise vigastuse väljaravimisega ning siis enam tagasiteed lühikese distantsi maailmatippu ei olnud.
Pärast Pekingi olümpiamängude ebaõnnestumist olid hinges löödud mees. Kui tõsiselt kaalusid tookord tippspordiga lõpparve teha?
Igal sportlasel on käega löömise hetki. Peking oli minu jaoks nelja-aastase töö lõpp-punkt. Toidumürgituse tõttu kuus päeva enne võistlust ei suutnud ma seal paraku midagi korda saata. Olin tõsiselt löödud, sest füüsiline seis ei olnud ettevalmistuse ajal üldsegi mitte kehv. Ka hiljem olen paar korda oma treenerilt küsinud: «Kas see on kõik, mida ma suudan spordis saavutada?» Kuna tema vastus on olnud «ei», siis olen ka sporditeed jätkanud.
Kui suur on abikaasa Kai roll sinu motiveerimise ja saavutuste juures?
Iga tugeva mehe kõrval seisab veelgi tugevam naine. Tema osa minu viimase aja saavutuste juures on olnud mõõtmatu.
Meenuta, palun, kus te esimest korda üldse tutvusite.
Kohtusime esimest korda 2001. aastal triatlonivõistlustel. Vahetasime telefoninumbreid, kuna Kail oli tekkinud soov triatloni treeninggrupiga ühineda. Läks aega natukene alla aasta, enne kui me esimesele kohtamisele läksime. Nüüd on sellest möödas juba peaaegu 12 aastat.
Sport ühendas meid siis ja ühendab nüüdki. Õnneks on Kai ambitsioonid spordis olnud väiksemad kui minul. Nii on mulle jäänud tulemuste tegemine ja temale spordi nautimine.
Oled tihedalt seotud Kaitseväega. Milline on välja näinud sinu n.ö teenistuskäik?
Mul on au olla Kaitseväe spordirühma liige. Loodetavasti olen oma tegemistega olnud eeskujuks noortele meestele, et nad paremas sportlikus vormis Kaitseväkke astuksid.
Maailmaspordis on rohkesti näiteid, kus teatud võistluse või turniiri võit on olulisem isegi olümpiakullast. Kuidas triatlonis sellega lood on? Kas Hawaii Ironmani esikoht on võrreldav olümpiatriatloni kuldmedaliga?
Olümpiadistants on siiski triatloni distantsidest kõige konkurentsitihedam. Selleks, et triumfeerida olümpial, on vaja neli aastat kannatada, samas kui Hawaii Ironmanil saavad triatleedid võitu püüda igal aastal. Samas on olümpiamängudel ja Hawaii Ironmanil ka omad sarnased jooned. Näiteks olümpiaküla vs Kailua-Kona linn, mis mõlemad on väiksed ja kus sportlastele keskendumine ületab kohati igasuguse piiri. Sportlasele tuletatakse igal sammul meelde, kus ta on ja milleks ta sinna tulnud on. Väga palju oleneb sportlase vaimsest tugevusest ja tihti ei võida mitte füüsiliselt, vaid vaimselt kõige kõvem.
Paljudele võibki siinkohal jääda arusaamatuks, kuidas kestvusaladel üldse vaimselt kõrbeda saab. Korvpalli ja jalgpalli puhul, kus mitmekümne tuhande pealise publiku ees otsustaval viskel või penaltilöögil närvid alt veavad, on seda ilmselt lihtsam mõista.
Meeskonnas on alati võimalus, et halval päeval saad loota oma võistkonnakaaslastele. Individuaalspordis seda aga ei ole. Samas ega individuaalspordi areengi väiksem pole. Näiteks Sydney olümpia triatlonivõistlust oli raja ääres vaatamas ligikaudu 200 000 inimest. Lisapinget toob juurde ka asjaolu, kui ühe sportlase jaoks läheb ettevalmistusel vaja suurt hulka inimesi. On vaja treenerit, massööri, arsti ja teisi taustajõude. Nii võib sportlasest saada iseenda suurim vaenlane. Mõned võistlevad juba võistluseelsel ööl ära, teised lähevad aga liialt «panema» ning jooksevad omadega ummikusse.
Meenub sulle ka enda karjäärist mõni võistlus, kus oled psühholoogiliselt hävinud?
Paar juhtumit on ikka olnud. Kõige rohkem on läinud vett vedama hooaja esimesed võistlused, kuna pikalt ettevalmistusperioodilt tulles on võistlusrütmi sisse saamisega alguses raskusi. Nüüd, kus olen liikunud täis- ja poolpikale distantsile, ei ole mul enam eksimisruumi. Põhimõtteliselt iga start peab hästi välja tulema, sest järgmine on alles 2-3 kuu pärast. Õnneks on pika karjääri vältel tekkinud piisavalt kogemusi, kuidas endast iga kord parim välja võtta.
Tunnetad sa mingil määral, et triatlon kui spordiala ka ise muutub ja areneb?
Näen triatloni pidevalt arenemas. Raske on tulla väikeriigist ning üritada sellega sammu pidada. Aga tänu treener Jüri Käenile on mul olnud suurepärane võimalus ennast maailma tipus teostada. Ilma temata poleks see võimalikuks osutunud.
Milles peitub Jüri fenomen?
Kuigi Jüril ei ole tihti olnud käepärast samasugust materjali nagu maailma tipptreeneritel, on ta ikkagi suutnud meist kõigist midagi välja võluda. Tema käe all on viiest täispika suunitlusega treeninud mehest tervelt neli jõudnud Ironmani võiduni ning kõik viis on kvalifitseerunud ka Hawaii Ironmanile.
Jüri suudab ennast hästi kursis hoida sellega, millised vastupidavusspordialased arengud maailmas toimuvad, ning ka meie toome oma reisidelt uut infot kaasa. Lõpuks paneb Jüri pildi kokku ning kasutab seda edaspidistes treeningutes.
Jüri puhul on fenomenaalne ka tema pikaajaline nägemus iga sportlase arenguvõimaluste kohta ühes täpsete teadmistega, kuidas kasutada ära sportlase individuaalseid tugevusi ning treenida tema nõrku kohti sedavõrd tugevateks, et maailmatasemel tulemuseni jõuda.
Tulles veel tagasi triatloni arengu juurde, siis Uus-Meremaa Ironmani jälgides oli kohati näha, et grupi- ja tuulessõidu reeglite osas vaadatakse üha tihemini läbi sõrmede. Mida tooks sinu hinnangul kaasa selle keelu täielik kaotamine?
Kõik oleneb võistluste peakohtunikust. Kohtunikel on kõik võimalused võistlust ohjes hoida, kuid vahel neid võimalusi lihtsalt sajaprotsendiliselt ei kasutata.
Ma kardan, et kui reegleid muudetaks, siis kaoks täispika triatloni vastu huvi. Siiani on tegemist siiski maailma raskeima ühepäevase võistlusega. Tuulessõit muudaks Ironmani niivõrd palju kergemaks, et paljud loobuksid ennast proovile panemast. Võti peitub siin võistlejate hulgas ning viitstardis.
Kui reaalsena tundub sulle maagilise kaheksa tunni alistamine Ironmanil? Nõuab see kindla võistluspaiga valikut?
Kaheksa tunni piir on Ironman võistlusel suudetud alistada kõigest 33 korral. Toimunud on need juhud vaid seitsmel erineval rajal, millest neli asuvad Euroopas. Selleks, et saavutada aeg alla kaheksa tunni, peavad kokku langema väga paljud asjaolud. Kõigepealt peab oleme rada kiire. Teiseks soodsad ilmastikutingimused. Kolmandaks kannustav konkurents. Neljandaks hästi ajastatud füüsilise ja vaimse vormi tipp. Ja viiendaks - õnne peab ka olema. Kui kõik need pardid on reas, siis on see võimalik.
Ilmselt vähesed teavad, et oled tegelikult ka kõva suusahunt. Sõitsid paari aasta tagusel Tartu Maratonil ju ennast 40 parema sekka.
Jah, mulle meeldib suusatada. Minu isa on kahekordne Tartu Maratoni võitja ja eks ka minul oli kunagi unistus samal üritusel midagi sellist korda saata. Kuid sport on viinud mind pigem päikese kui lume poole. Seetõttu pole ma korraliku ettevalmistusega saanud maratoni kunagi sõita. Kui kõrgele jõuda võiks, huvitab ennastki. Õnneks on tehnikaõpetaja lähedalt võtta.
Isa eeskuju oli ka see, mis sind spordi juurde tõi?
Osaliselt kindlasti, kuid isa ei surunud mulle kunagi sporti peale. Tahtsin ise ja isa lihtsalt toetas mind niipalju, kui mingil ajahetkel vaja oli. Usun, et see on ka peamine põhjus, miks ma sporditegemist nii palju armastan.
Enne sulle nii edukat Uus-Meremaa Ironmani lubasid võidu korral bungee-hüppe sooritada. Kas lubadus sai täidetud?
Ikka. Olen üritanud oma lubadusi pidada nii hästi kui võimalik. Üks noor sõber on mind selles suhtes õpetanud. Et kui lubad midagi, isegi naljatamise käigus, siis tuleb see lubadus ka teoks teha.
On veel midagi ekstreemset ja põnevat, mida hing elu jooksul proovida ihkaks?
Mulle meeldivad kõrged kohad, lõbustuspargid ja muud adrenaliini pakkuvad paigad. Samas ei ole ma endale seadnud elus kõiki põnevaid asju ise järele proovida. Vahest on parem lihtsalt vaadata. Nagu laulusõnadki ütlevad, et vahest on parem vaadata lendamas tuvi või kurge.
Keda pead Eesti läbi aegade parimaks sportlaseks?
See on raske küsimus ning vastus varieerub ajas. Praegu võtaksin Enn Selliku, sest tema oli omal ajal Eesti rekordeid püstitades maailmarekorditele lähedal.
Kes on Marko Albert 10 aasta pärast?
Spordijärgse elu peale mõtlevad kõik tippsportlased. Kui mitte iga päev, siis üle päeva kindlasti. Sportlaskarjääri lõppedes nõuab tavaellu sukeldumine kindlasti ettevalmistamist. Suur osa on siin teha sportlasel endal, kuigi sooviksin, et välist abi oleks rohkem.
Kui nüüd otse aga küsimusele vastata, siis loodan, et hoian ennast heas füüsilises vormis (minu jaoks on rasvumine eluohtlik), teenin elatist ametiga, mis pakub mulle igapäevaseid väljakutseid, ning saan vaadata, kuidas mu lapsed kasvavad ja elus oma teed otsivad.
