Noorelt koondisesse – kas edu valem?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Frank Liivak.

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti jalgpallikoondise peatreener Magnus Pehrsson valmistas 26. mail Tallinnas peetavaks maavõistluseks Gibraltariga üllatuse, kutsudes koondisesse vaid 17-aastase Frank Liivaku. Eesti koondise ajalukku pilku heites leiab sealt nii mõnegi mehe, kes väga noorelt koondiseukse jalaga lahti löönud.

Kui Pehrsson oleks suurte žestide mees, saaks ta ülejärgmisel esmaspäeval teha Lillekülas meeldejääva lükke ning saata lahkumismängu pidava Andres Operi asemel platsile just Liivaku. Eesti koondise kõigi aegade edukaim ründaja tegi ise debüüdi just nimelt 17-aastasena, kui jooksis 1995. aasta 19. mail platsile kohtumises Leeduga.

Noorimaks väravalööjaks?

Kõigi aegade noorimaks Eesti koondist esindanud jalgpalluriks Liivak ei kerki – see au jääb endiselt Jarmo Ahjuperale, kes käis 2001. aastal juulis mängus Leeduga platsil 17 aasta ja 82 päeva vanuselt.

Kui aga Napoli noortemeeskonnas palliv ründav poolkaitsja peaks mängus Gibraltariga platsile pääsema ja väravagi lööma, saab temast Eesti koondise noorim väravalööja ja ühtlasi uue iseseisvusaja neljas mees, kellel õnnestunud väravani jõuda debüütmängus.

Seni on sellise trikiga hakkama saanud Urmas Rooba, kes sahistas 1996. aasta juulis vaid päev pärast oma 18. sünnipäeva Balti turniiri kohtumises leedulaste võrku, ning loomulikult ka taasiseseisvunud Eesti esimeses mängus Sloveeniale värava löönud Aleksandr Puštov.

Eesti jalgpalliajalukku on läinud ka Jaanus Sirel, kes lõi 2003. aasta 3. juulil elu ainsaks jäänud koondisemängus värava Leedule. Sõjaeelsel ajal õnnestus sama saavutusega hakkama saada Aleksander Gerassimov-Kalvetil ja Herbert Kippil. Sireli jaoks mälestusväärne kohtumine Leeduga oligi aga viimane kord, kui Eesti A-koondises debüteeris 17-aastane mängija. Tänaseks absoluutse tipptasemeni välja murdnud ja Eesti koondise kaptenipaela kandva Ragnar Klavani tuleristsed kujunesid karmiks – Eestil tuli vastu võtta suur, 1:5 kaotus.

Klavan ja Oper on head näited mängumeestest, kelle karjäärikõver on juba varakult hakanud järjekindlalt ülespoole kerkima. Samas pidi näiteks Opergi oma esimest koondiseväravat ootama tervelt kaks aastat – 1997. aasta suvel MM-valikmängus saatis ta palli Rootsi võrku. Neist kahest pisut kauem võttis välisklubisse jõudmine aega Raio Piirojal, kes tegi koondisedebüüdi 19-aastaselt 1998. aastal kohtumisel Armeeniaga. Piiroja nimel on aga tänaseni Eesti meistriliiga noorima väravalööja tiitel – ta oli täpne vaid 16 aasta ja 15 päeva vanusena.

Hilisemad küpsejad

Ka koondise teine aastatepikkune tugitala Enar Jääger tegi debüüdi 17-aastaselt, mängides Uus-Meremaaga. 2012. aasta EM-valikturniiril ainsa Eesti koondislasena kõigis 12 mängus 90 minutit mänginud Jääger on tänaseks Eesti eest pidanud 101 mängu ning kerkinud kaheksandaks meheks, kes esindanud koondist üle saja korra. Lisaks nimetatutele on staažikatest koondislastest varakult debüteerinud ka Sergei Zenjov, Tarmo Kink ja Kristen Viikmäe.

Noorelt koondisesse jõudmine ei pruugi aga mõistagi mängijat kohe orbiidile lennutada ja Eesti koondiseski on näiteid ka hilisematest küpsejatest. Praegune esiväravavaht Sergei Pareiko debüteeris küll juba 19-aastaselt mängus Valgevenega, kuid järgmine koondisemäng tuli alles 2002. aastal Kasahstaniga ning tõelise hoo sai Pareiko karjäär sisse 2000. aastate teises pooles.

Konstantin Vassiljev tegi esimese koondisemängu Uus-Meremaaga 21-aastasena, kuid esimene värav tuli kolm aastat hiljem, kui tema täht Tarmo Rüütli treenerikäe all korralikult särama lõi.

Omaette lugu on Mart Poomi, Marko Kristali ja Martin Reimi suguste meestega, kelle koondisekarjäär algas olude sunnil 1992. aastaga – oskuste poolest võinuks nemadki teha koondisedebüüdi palju varem, kui vaadata näiteks Poomi, kes tõusis juba 17-aastaselt Nõukogude Liidu teises liigas mängiva Tallinna Spordi põhiväravavahiks.

Tagasi üles