See oli vana hea Rakvere Tarvas, keda fännid olid juba terve tänavuse hooaja teise poole taga igatsenud. Meeskond, kes tõmbab end ise tabavate visetega käima ja saab oma õnnestumistest ja publiku meeletust kaasaelamisest üha hoogu juurde. Ja justkui enesestmõistetavalt polnud Tallinna Kalevil sellisele Tarvale midagi vastu panna. Virumaa au ja uhkus alistas Eesti meistriliiga pronksiseeria otsustavas, kolmandas mängus Kalevi 84:62.
«Esimesel poolajal panid mehed kõik visked ära… küllap see oli õige meeskonna keemia, et asjad nii hästi õnnestusid,» õhkas Tarva peatreener Andres Sõber. «Seljataga on nii raske hooaeg ja selle lõpus veel niimoodi viskeid sisse panna! Igal juhul väga huvitavad mehed, kes suutsid sellise hooaja järel võtta siit maksimumi.»
Korvpallis võib Eesti meistriliiga pronksi võitja pidada end omamoodi tšempioniks – lihtsurelike klubide hulgas ollakse parimad ja see on väärtus omaette. Kaks suurt, Kalev/Cramo ja Rock mängivad siiski omaette liivakastis ja vahel harva suudab keegi nende mängumaale tungida.
Viimati jõudis selleni seesama Tarvas juba justkui kaugena näival 2010. aastal. Nüüd on kolmel kevadel saadud kaela hõbemedalid. Vaid üks mees on kõigil kolmel hooajal Tarva meeskonnas mänginud – see on lätlasest vanameister Juris Umbraško.
Seekordne pronks tuli Tarvale eriti raskelt. Seeria avamängus jäädi Kalevile alla ning Rakveres peetud teiseski kohtumises olid medalid juba peaaegu kalevalaste kaelas. Ilmselt jäävad tallinlased kauaks meenutama Tarva mängujuhi Giedrius Gustase kolmest ja lisaks veel vabaviset. Võimalik, et selle mängu lõpust tekkinud must masendus oli see, mis pärssis ka eile kalevlaste tegutsemist.
«Eks kõik asjad mõjuvad ja kas see oli nüüd eelmise mängu järelmõju või miski muu, aga halb on see, et kogenud mängijad ei suutnud end kokku võtta,» sõnas Kalevi peatreener Kalle Klandorf. «Mario Paiste vedas meid kõik need kolm mängu, aga tegelikult oleks seda oodanud hoopis kogenumatelt meestelt.» Treener tõdes, et selline kaotus on valus, kuid kinnitas, et see tunne valdab vaid viis minutit. «Pärast see kaob ja järgmisel hooajal läheb jälle kõik edasi.»
Ilmselgelt suurema võitjakogemusega Tarva pallurid olid aga enne viimast heitlus endas kindlad. Kristo Saage kinnitas, et tänu eelmise mängu emotsioonidele oli ta võidus üsna kindel. Suurt vibratsiooni ta hinges ei tundnud, küll aga arvas ta seda märkavat vastastes.
«Kalev oli selles seerias hästi mänginud, aga nägin, et täna tegid nad soojenduse ajal nalja ja olid üleolevad – järelikult oli neil vibratsioon sees,» märkis Saage. «Minu jaoks oli pronksmedal miinimumeesmärk, aga vahepeal tekkis tunne, et seegi libiseb käest. Õnneks ei teinud vastased eelmise mängu lõpus viga, vaid lasid meil panna kolm pluss ühe… Muidu olnuksime juba puhkusel.»
Sõber möönis samuti, et seeria jooksul oli ta valmis pronksmedalit kaotama. «Kalev oli näljane, aga nagu öeldakse – õnn soosib tugevamaid,» lausus ta naerdes. «Otsustava mängu eel rääkisin koosolekul lihtsaid asju. Lisaks toetas meid vägev publik ja püüdsin ka ise mehi võimalikult vähe segada.»
Tarvas pani otsustavas mängus edule aluse kohe esimesel veerandajal püsti pandud viskepeoga. «Alustasime sealt, kus eelmise mängu viimase seitsme minutiga lõpetasime. Teisel poolajal oli küll kõva rabelemine, aga tegelikult oli see vaid vormistamine,» sõnas Saage ja lubas, et medali puhul peetakse maha korralik pidu.