Kirjalikus intervjuus Jalkale selgitab Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak, milline on maailma populaarseima spordiala üks rolle nüüdisajal: aina pragmaatilisemaks muutuvas tänapäevas aitab jalgpall alal hoida emotsionaalsust.
Aivar Pohlak: jalgpall aitab hoida tasakaalu pragmatismi ja emotsionaalsuse vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oled öelnud, et emotsionaalsus peab vutis võitma, sest mujal on juba võitnud pragmaatilisus. Mida täpsemalt silmas pead?
Maailm kulgeb kindlas suunas ja kindlate loogikate järele ja ma väidan, et praeguse ajastu üks olulisemaid märke inimtähendustes on mingi kriitilise joone ületamine skaalal, mille üks ots asub emotsionaalsuses ja teine ratsionaalsuses. Hästi lihtsalt selgitades räägin sellest, et ratsionaalsed tähendused muutuvad üha olulisemateks ja meie otsused sõltuvad üha enam pragmaatilistest kaalutlustest; eelpoolmainitud skaalal hakkab ratsionaalsus domineerima üha nooremas eas ja ehk võib koguni öelda, et osad emotsionaalsed asjaolud ei jõuagi enam inimeseni. Mõistagi jagunevad kõnealused rohkem ja vähem olulisteks, aga on veidi üllatav avastada, et emotsionaalsete hulka kuuluvad elu sedavõrd olulised tähendused nagu põhimõtted, inimlikkus, tõde ja õiglus.
Samal teljel saab kirjeldada kõike - näiteks ida-lääne suhteid – aga ka jalgpalli kulgemist ja tema olemust, temast arusaamist ja tema kirjeldamist.
Nagu juba ütlesin, käib inimese tee sünnist surmani mingi nurga alt vaadates emotsionaalsel skaalal ja sellel teel on oma kriitiline punkt, mille ületamisel muutub sisemaailm oluliselt.
Eesti jaoks on taasiseseisvumise järel toimunud kiire liikumine pragmaatilisuse poole ja seda on lihtne kirjeldada näiteks läbi raha tähenduse muutumise, sest ühiskonnas, kus raha on pigem lihtne maksevahend, eksisteerib kõnealuses tähenduses eeldus olla emotsionaalne, kuid ühiskonnas, kus raha on kõige mõõdupuuks ja eraldiseisev väärtus, muudab ta ümbruse iseenesest ratsionaalseks, ehkki siin on ka emotsionaalseid asjaolusid.
Ehk siis reaalset eelarvet ükskõik kas riigi, organisatsiooni või pere tasandil planeerides treenib inimene ennast praktiliselt mõtlevaks – igaks juhuks lisan, et ma ei eita praktilist mõtlemist, vaid püüan selgitada, et kirjeldatud keskkonnas tuleb püüda vältida emotsionaalsete tähenduste kadumist.
Eespool kõneldu tähendab automaatselt, et ühiskonnas satub olulistesse rollidesse üha rohkem inimesi, kes vastavad ajastu olemusele, mis paratamatult toob kaasa ühiskonna muutumise, sest elu sisulisi väärtusi luuakse emotsionaalses ruumis ja neid, kes suudavad olla võrdselt tugevad nii emotsionaalses kui ratsionaalses keskkonnas, sünnib vähe ja inimese sellesuunalist arendamist meile ei õpetata – räägin nüüd laste kasvamisest ja kasvatamisest.
Näiteks on arvutite ja mobiiltelefonide areng vähendanud kasvava inimese üksindustunnet – kui laps on üksi kodus, siis läheb ta virtuaalmaailma ja suhtleb seal; samuti saab ta alati helistada emale ja küsida, kus see on ja millal koju jõuab – üksindus on aga üks olulisemaid emotsionaalse arenemise allikaid.
Mõistagi toob eeltoodud loogikast lähtuvalt emotsionaalse ja ratsionaalse konflikt kaasa ka konflikti sisu ja vormi vahel, ehk siis oht, et ajas liikudes allutab vorm sisu, on tõsine.
Millised jõud või huvirühmad, millised persoonid esindavad selles emotsionaalsuse ja pragmaatilisuse vastasseisus üht ja teist poolt?
Kui nüüd natuke kujundeid kasutada ja püüda kirjeldada, kes on need inimesed, kes asuvad skaala ühes ja teises otsas, siis võiks telje algusesse paigutada boheemlased, kellel ükskõik sellest, kus ja kuidas nad elavad, aga miks mitte ka kodutud, keda näiteks Lõuna-Euroopa soojas kliimas kohtab sageli; nende vastandiks ratsionaalse poole peal on bürokraadid, kes oskavad elu näha ainult võrdluses paberi peal kirjeldatuga. Kuna kõik me teame, et reaalses elus pole lillelapselike põhimõtetega suurt midagi peale hakata, siis tuleneb siit loogiline järeldus, et bürokraat on suurim oht elu sisulisele kulgemisele ja kuna lillelapsi jääb järjest vähemaks, aga bürokraatide hulk suureneb, siis võime väita, et ühiskond on tasakaalust väljas.
Tulles tagasi tõe kui ühe olulisema emotsionaalse asjaolu juurde, ütleksin, et paradoksina kirjeldatakse ratsionaalsuse võitu ajas tõesena ja väidetakse, et see on ajastu toimimise olulisimaks ja vääramatuks aluseks ehk siis ratsionaalsuse esmasust tõestatakse emotsionaalsuse kaudu.
Ja kindlasti on olemas inimesed, kes kohanenud ajas paremini ja suudavad oma emotsionaalseid vajadusi – ka emotsionaalseid väärastumisi - läbi maailma pragmaatilise toimimise osavamalt realiseerida.
Kas suured tippklubid esindavad selles vastasseisus emotsionaalsust või pragmaatilisust?
Jalgpall on selles mõttes huvitav valdkond, et ta hõlmab jõuliselt nii maailma emotsionaalset kui ratsionaalset poolt. Kui võrdleme koondise ja klubijalgpalli, siis mõistagi esindab esimene neist pigem emotsionaalset maailma - jalgpallurid tulevad ju vabatahtlikult ja sisuliselt tasuta mängima oma kodumaa eest, luues erilise õhkkonna, kusjuures samal ajal muudetakse kirjeldatud emotsionaalne õhkkond ja püsiväärtused täpselt mõõdetavaks rahasummaks.
Klubijalgpalli tipptasand on esmalt kirjeldatav läbi rahamõõtme, samal ajal on aga ka siin jõuliselt esindatud emotsionaalne maailm ja seda läbi kõike unustavate poolehoidjate ja võistlusmomendi.
Arvan, et jalgpalli populaarsuse põhjus praegusel ajastul peitubki selles, et ta haarab ühtviisi võimsalt nii mineviku mälestusi kui tuleviku unistusi, nii emotsionaalset kui ratsionaalset maailma, mis tähendab, et jalgpall jääb kestma praeguses võimsuses seniks, kuni need kaks maailma jätkavad võrdsel määral eksisteerimist.
Vaata iseendasse ja leia vastus küsimusele, kas ootad jalgpallimängult pigem lõppseisu teadasaamist või kogu protsessist saadavat elamust alates vastasseisu peale mõtlemisest kuni mängujärgsete tunneteni ja sa saad teada, millises vahekorras on sinu sees emotsionaalne ja ratsionaalne maailm.
Kas emotsionaalsuse – pragmaatilisuse skaala hõlmab ka kohtupidamist jalgpallis: et eelistada tuleks inimest ja vähem anda otsuse tegemist tehnoloogia hooleks?
Loomulikult on see nii igasuguse kohtupidamisega.
Selles tähenduses otsuste tegemise aluseks saavad ju olla vaid kirjutatud reeglid ja otsustaja peab olema väga tugev inimene, suutmaks arvestada ka õiglust selliselt, et mõlemad osapooled jäävad rahule ega hakka oma õigust taga nõudma seal, kus see jääks vaid vormiliseks.
Hästi robustselt kirjeldades võivad ju osa seaduse mõistes üheselt kuritegudena tõlgendatavaid tegevusi olla oma sisuliselt olemuselt õiglased ja nii jubedalt, kui see ka kõlab, saab õiglane olla isegi mõrv. Tõsi, austusest elu ees ei tohiks keegi omada õigust mõrvaotsuse langetamiseks.
Kuidas põhjendad oma skepsist tehnoloogia suhtes? Mis on halba selles, et tehnoloogia abil muutuvad otsused õiglasemaks?
Maailm on olemuselt polariseerunud, kõik toimub pluss-miinus skaalal ja selles seisneb elu võlu. Ilma inimliku eksimise võimaluseta ei ole maailm enam ligikaudugi sama elamisväärne. Jalgpalli mõistes tähendab see, et võttes kohtunikult läbi tehniliste arengute eksimisvõimalused, ei ole jalgpall emotsionaalselt enam seesama mäng. Mõelge näiteks, kui suure osa mängujärgsetest aruteludest võtavad enda alla kõnelused kohtunike vigade üle – ehk siis inimlik eksimine on maailma toimimise loomulik ja normaalne osa.
Lisaks ei saavuta me ka läbi tehniliste arengute absoluutset lõpptulemust, kuna pluss-miinus maailm ei kao kusagile, nihkub vaid nullpunkt. Rääkimata olukordadest, kus miinus ja miinus annavad kokku plussi, mida jalgpalliliselt võiks kirjeldada 2012. aasta EM-finaalturniiril juhtunuga, kus Ukraina - Inglismaa mängul jätsid kohtunikud ukrainlaste rünnakul fikseerimata suluseisu ja mõni sekund hiljem ka selle, et pall ületas täielikult väravajoone. Kui seal oleks kasutatud väravajoone tehnoloogiat, saavutanuks me ebaõiglase tulemuse.
Ma ei arva, et emotsionaalsus peab jalgpallis võitma, emotsionaalsus peab lihtsalt jääma ja me ei tohi teda sellest mängust hävitada. Samas eksisteerib mingi kriitiline piir, millest allapoole ei tohi kukkuda. Pean näiteks silmas klubide emotsionaalsest majandamisest tekkinud võlakoormaid, mis ühel hetkel hävitavad klubi või ei lase jalgpalliliigal areneda. Selline oli olukord Tartu Tammeka ja Tallinna Kaleviga, kui konkreetseks minna.
Usun, et emotsionaalsel-ratsionaalsel skaalal tasakaalus olev jalgpall aitab sellisena püsida ka maailmal.
Suhtled sageli FIFA presidendi Sepp Blatteri ja UEFA presidendi Michel Platiniga. Kas nemad on selle küsimuse endale teadvustanud? Kumba skaala otsa nad eelistavad?
Eks mul olegi mingil moel selline filosoofi roll mõlema organisatsiooni juures ja nende juhtidega suheldes. Minu jaoks on enesestmõistetav, et mõte peab hoidma maailma. Mis Blatterit ja Platinid puudutab, siis on esimene neist oma olemuselt mõistagi pragmaatilisem ja teine emotsionaalsem, aga suurte organisatsioonide juhtidena peavad nad olema ka diplomaadid ja suutma näha asju väljaspool enda jaoks tavapärast ruumi. Minu jaoks on mure emotsionaalse ja ratsionaalse tasakaalu pärast võrdne vastutusega maailma ees. Selles tähenduses on jalgpall vaid minu toimetamiste mõõtkavaks.
Millised on emotsionaalsuse võimalused võita?
Väidan, et emotsionaalsus ei pea, saa, ega tohigi võita. Kõiges on oluline tasakaal, kusjuures tähtis on, et taipaksime, milline on optimaalne telje pikkus mõlemal pool nullpunkti. Võib öelda ka nii, et emotsionaalsus määrab ära ruumi suuruse, milles ratsionaalsus saab tegutseda.
Maailm liigub paratamatult ratsionaalsuse suunas, aga nagu eespool ütlesin, tähendab see ka nullpunkti nihkumist samas suunas. Tasakaalu kõrval teine oluline tähendus on arusaamal, et kuna maailm on lõplik ja absoluutsesse ratsionaalsusesse saabumisel jõuab kätte maailma lõpp, siis peaksime kulgema ajas nii aeglaselt, kui võimalik, sest sellisel juhul kestab maailm kauem.
Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php