Mardna: Antidoping on süüdi, et rattur vahele jäi

Peeter Pruus Foto: Sander Maasing

Profirattur Peeter Pruusi organismist leiti keelatud ainet trimetasidiini.

Selles, et profirattur Peeter Pruus keelatud ainete nimekirja sellest aastast lisatud trimetasidiini tarvitamisega vahele jäi, on vaid üks süüdlane, Eesti Antidoping, põrutas spordiarst Mihkel Mardna: «Sportlane pole kohustatud igal aastal näpuga järge vedama, millised muutused on dopingainete nimekirja tehtud. Ta ei pruugigi mõsta, millised ravimid on nüüdsest keelatud. Antidopingu otsene kohustus on alaliite muutustest teavitada ning see on paraku tegemata jäänud.» Eesti Antidoping leiab, et vastutus lasub sportlasel ja tema arstil.

Läti klubi Rietumu-Delfin profirattur Pruus, kes võitis äsja Eesti meistrivõistlustel temposõidus pronksi, pidi läinud nädalal šoki saama, kui luges Rahvusvahelisest Jalgrattaliidust (UCI) saabunud e-kirja, kus oli kirjas selgelt ja karmilt, et tema dopinguproovist on leitud keelatud ainet trimetasidiini. Pruus lihtsalt ei teadnud, et aine, mida ta kolm aastat tarvitas, on tänavusest doping.

Pruus kasutas südametugevdajat Preductali, mis sisaldab trimetasidiini, arstide soovitusel suurte treeningkoormuste ajal. Iga kord dopinguproovi andes pani ta vastavasse lahtrisse eeskujulikult kirja kõik tarvitatavad rohud, ka Preductali. Nii ka seekord, Slovakkia velotuuri ajal.

Seda suurem oli ehmatus UCI-lt kirja saades. Selgus, et sellest aastast lisati trimetasidiin keelatud ainete hulka, aga klausliga – seda ei tohi pruukida võistluste ajal, küll aga treeningperioodil.
Samal õhtul kirjutas Pruus UCI-le kirja, kus palus vabandust ja selgitas juhtunut. B-proovi avamist ta ei nõudnud, vaid tunnistas süüd ning peatas oma ratturilitsentsi ehk loobus võistlemisest, kuigi UCI seda ei nõudnud.

Võib pääseda hoiatusega

Peagi koguneb UCI distsiplinaarkomisjon, arutab Pruusi juhtumit ning otsustab, milliseid sanktsioone rakendada. Võib juhtuda, et karistust ei määratagi, vaid piirdutakse hoiatusega, sest tegemist on selgelt tahtmatu eksimusega, kus rattur viga tunnistab, ning ainega, mis on värskelt lisatud keelatud ainete nimekirja. Samas on võimalik, et UCI palub karistuse määrata Eesti alaliidul.

Võimalik, et Rahvusvaheline Jalgrattaliit annab Eesti alaliidule ülesande määrata karistus  trimetasidiini tarvitamisega vahele jäänud Peeter Pruusile.

Eesti Jalgratturite Liidu peasekretär Urmas Karlson ei osanud öelda, mida otsustatakse, kui karistuse määramine nende kätte antakse, sest juhtum olla liiga värske: «Siin on kaks poolust. Ühest küljest sportlane eksis, tarvitas ainet teadmatusest, tunnistas oma süüd ning käitub avatult.»

«Teisalt taas,» jätkas Karl­son: «kui me Pruusile karistust ei määra, siis millise sõnumi see teistele sportlastele saadab? Pruusi viga oli selles, et ta ei kontrollinud uut dopingainete nimekirja, kuigi peaks seda tegema. Kahe aasta pikkusest karistusest, ma arvan, rääkida siiski ei saa, minu arvates peaks võistluskeeld olema mõne kuu pikkune.»

Spordimeditsiini Sihtasutuse juht, spordiarst Mardna väga optimistlik siiski pole. Ta soovitab meenutada, et sama ainega jäi Sotši olümpial vahele Ukraina murdmaasuusataja Marina Lisogor kellele vaatamata kõigele - uus dopingaine ja juhuslik tarvitamine - määrati ometi kaheaastane võistluskeeld.

Miks on see aine  keelatud?

Mina ja ükski teine Eesti spordiarst, kellega olen rääkinud, ei saa aru, miks trimetasidiin keelati, kuid aktsepteerin Rahvusvahelise Antidopingu otsust,» sõnas Mardna. «Trimetasidiini sisaldav ravim Preductal, mida olen aastaid sportlastele välja kirjutanud, on tavaline südamevitamiin. Sama kui Panangiin. Järelikult tuleks seegi, ja miks mitte ka C-vitamiin, keelustada.»

Mardna tõdes, et Pruusi vahelejäämine oli rumal, kuid ta ei süüdista sportlast: «Lihtne öelda, et lugege ise, millised muutused on keelatud ainete nimekirjas tehtud, aga sportlased ei pruugigi aru saada või teada, milliseid toimeaineid üks või teine ravim sisaldab. Iga muutuse korral on Eesti Antidopingu ülesanne teavitada sellest alaliite ja nende kaudu sportlasi ning välja kirjutada ravimid, mis uusi dopingaineid sisaldavad. Atleet peab tegema oma tööd, Eesti Antidoping oma, kuid nende töö on jäänud tegemata.»
-----------------------------------------------------------

Eesti Antidoping: vastutus on sportlasel

«Kriisi sündides ei tohiks reegleid uut moodi tõlgendada ega poolel teel nende mõtet muuta,» vastas spordiarst Mihkel Mardna süüdistustele Eesti Antidopingu juhatuse liige Kristjan Port. «Kõikide ravimite ja ravimeid või keelatud nimekirja aineid sisaldada võivate toidulisandite kasutamise valik ning vastutus lasub sportlasel.»

Pordi sõnul ei vabasta teadmatus ravimi staatusest selle kasutamisel sportlast süüst ega veereta süüd kellelegi teisele. «Sportlasel on tavaliselt erialaspetsialistidest lähikond, kellelt eeldatakse oma teadmiste ajakohasust, ka keelatud ainete nimekirjaga tutvumist. Sportlane peab enne ravimi määramist arsti teavitama oma staatusest ning arstil on kohustus tagada, et ravim ei riku dopinguvastaseid reegleid. Vajadusel saavad arst ja apteeker konsulteerida Eesti Antidopinguga.

Kirjeldatud vastutus­ahel on ametlikult kehtinud viimased kümme aastat. Rahvusvaheline ja rahvuslik antidopingu organisatsioon teevad kõikide huvipooltega koostööd ja püüavad informatsiooni levikule igati kaasa aidata.

Meie ratturi juhtum pakub palju õppetunde. Tegemist on ravimiga, mille kasutamise keelule võistluste ajal osutas meedia suurt tähelepanu seoses talvistel olümpiamängudel karistada saanud Ukraina suusataja Marina Lisogori juhtumiga. Pärast seda konsulteeris Eesti Antidoping mitmeid sportlasi ja treenereid. Kohalike spordialaliitude informeerimine keelatud ainete uuendustest tõenäoliselt probleemi ei lahendaks, sest see info on neil ka praegu olemas.»