Eesti judo vajab kiiret restart’i

Jaan Martinson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhan Mettis, Eesti judokoondise selge liider.
Juhan Mettis, Eesti judokoondise selge liider. Foto: Liis Treimann

Kodune turniir, Euroopa karika etapp, kus teise koha saanud raskekaallane Juhan Mettis ainsana poodiumile tõusis, näitas kenasti ära Eesti judo halli hetkeseisu: lootus Rio de Janeiro olümpiale pääseda on sisuliselt ühel mehel, ülejäänud koondislased seisavad parimal juhul paigal, küll aga on kolm-neli noort, kellest võiks asja saada, ent nende tuunimiseks on vaja raha, mida ei ole.

Kui Mettis Tallinna turniiril kenade ipponite toel esmalt poolfinaali ja siis ka finaali murdis, tuli judorahvas, muie näos, siinkirjutajalt küsima: «Noh, kas Eesti judo on ikka veel surnud?» Millega vihjati mõne aasta tagusele artiklile, kus sai kuulutatud ala kohalikku koolemist.

Hea küll, judo elab, aga mis elu see on? Pigem hingitsemine. Vindumine.

Elu on see, kui enne tiitlivõistlusi käib arutelu, mitu medalit Eesti võidab ja mis värvi need on. Praegu ennustatakse, mitu vastast kamba peale võidetakse, ühe või kaks. Enam ei räägita olümpiamedaleist, vaid sellest, kas keegi üleüldse Riosse pääseb.

Kust saada olümpiapunkte?

Tallinna turniir on tasemelt madalaim, (olümpia)reitingupunkte jagatakse näpuotsaga – kolmanda koha eest sama palju (või vähe) kui MMil võidu eest avaringis. Osalejad olid riikide kolmandad-neljandad numbrid, kuid ometi ei saatnud Eesti judokad peale Mettise suurt midagi korda. Paar seitsmendat kohta küll tuli, ent nende nappide punktidega pole midagi peale hakata.

Mettis kirjeldas Eesti tippjudoka eksistentsi viimase aasta jooksul nõnda: «Õppisin ülikoolis, töötasin õpetajana – väikse koormusega siiski –, et haigekassakaarti saada, treenisin taskuraha teenimiseks lapsi...» Ning nüüd mine ja pista proffidega rinda.

Aga mida teeb alaliit?

«Alaliidule ei looda ma juba ammu,» lõi Mettise treener Andres Põhjala käega. «Meil pole korralikku presidentigi.»

Karmid sõnad, härra judoliidu president Eerik-Niiles Kross, või mis?

Koondise veteran Künter Rothberg meenutas eelmist olümpiatsüklit. «Sain käia 15 turniiril ja teist sama palju laagrites. Mõistagi võitlesin nõndaviisi olümpiakoha nimel, mõni punkt jäi Londonisse pääsust puudu. Nüüd maadlesin Helsingis, Tallinnas, järgmine nädal lähen Portugali ja siis on raha otsas. Alaliidust öeldi, et puhka uue aastani, siis laekuvad uued summad, mida jätkub tõenäoliselt kõigest aprillini.»

Rothberg, kunagine EMi pronks, muide, töötab samuti treenerina, et hinge sees hoida.

Investeerida noortesse

Küsimus pole pelgalt alaliidus, vaid Eesti spordipoliitikas tervikuna, tõdesid judotreenerid, kelle jutu võib kokku võtta järgmiselt: meil on materjal olemas, Mettis, veel üks-kaks nooremat judokat võivad tõsitegijaiks kasvada, aga selleks peaksid nad viibima 120 päeva aastas laagrites, enamasti piiri taga, ja maadlema tosinal turniiril. Paraku vanemate rahakoti toel olümpiavõitjat ei kasvata. Ka klubid, kes võitlevad ellujäämise nimel, ei suuda koondislase vajadusi katta.

«Eesti spordis on midagi valesti – raha hakkad saama siis, kui tippu jõuad, aga kuidas tippu jõuda, see ei huvita kedagi. Ehk siis: õpi esmalt ratsutama, siis saad hobuse,» torises üks treenereist. «Riik võiks otse välja öelda, et tipptasemel olümpiasporti pole vaja. Siis paneksime klubide uksed kinni ja jääkski ainult profisport – jalgpall, jalgrattasõit ja korvpall.»

Enamiku arvates pole nappi raha suudetud mõistlikult kasutada. Põhjala leidis, et peatreener Aleksei Budõlini strateegia – võtame koondisse kaheksa meest ja viime nad Riosse – oli vale. «Meil on kaks meest, kel mingigi võimalus olümpiale jõuda, Mettis ja Gri­gori Minaškin. Panustame neile ja hakkame kasvatama järgmist põlvkonda.»

Budõlin möönis, et kui rahalaeva ei saabu, siis jätkataksegi olümpiale pürgimist nende kahe mehega.

«Tuleb vist tõesti teha restart, investeerida noortesse, aga seegi nõuab palju raha,» tõdes Budõlin. «Peaks võtma neli-viis noort andekat meest – Oscar Pertelsoni, Kristjan Tõniste, Andre Seppa, veel mõne – ja tagama neile tipptasemel ettevalmistuse, siis ehk jõuab neist üks-kaks medalivõitjaks, kuigi garantiid pole. Ainult et kust see raha? Ühe mehe kohta oleks vaja minimaalselt 20 000 eurot aastas. Praegu on mul kogu koondise eelarve kõigest 40 000 eurot.»

Ja tulemust, õigemini selle puudumist, näeb siin, Tallinna turniiril?

Budõlin: «Nii kahjuks on.»
---------------------------------------

Juhan Mettisest saab sõjaväelane

Raskekaallane Juhan Mettis oli Tallinn Openi teise kohaga igati rahul: «Head vormi pole, võidud tulid emotsiooni pealt. Poolfinaalis olin juba kustumas, silme eest kiskus mustaks, aga suutsin võtte ära teha.»

Turniirijärgsel hommikul kell 9 asus Mettis Eesti kaitseväes aega teenima. «Esmalt kümme nädalat noorsõduri baasõpet – loodan selle jooksul linnaloa saada ja mõnel kodusel võistlusel kaasa teha –  siis algab ettevalmistus turniirideks ja olümpiapunktide kogumine. Kui Rio de Janeirosse ei pääse, olen väga pettunud,» kommenteeris Mettis.

Kui kohustuslik kaitseväeteenistus läbi, võib Mettisest saada üleajateenija. Kindla kuupalgaga armeesportlane.

«Ei oska veel täpselt öelda, aga lootust armeesportlaseks saada on,» rääkis Mettis. «See annaks võimaluse tippspordiga jätkata. Vastasel korral läheks raskeks. Kui tahad midagi saavutada, pead olema proff. Samas tuleb kuidagi leib lauale saada.»

Seitsmenda kohaga lõpetasid Tallinna Openi Iliar Avir ja Oscar Pertelson, üheksanda kohaga Kristjan Tõniste, Tevol Tamm, Taavi Bekker ja Aleksander Marmeljuk. PM

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles