Kuidas pisike Akvarel end suureks sõitis

Koolisõitja Dina Ellermanni käe all sirgus inetuks pardipojaks peetud Akvarelist kaunis luik. Foto: Erik Prozes

Artisti suurus selgub laval. «Võrreldes teiste koolisõiduhobustega on minu Landy’s Akvarel väike, MMil oli ta selgelt kõige pisem, ta polnud elegantne ega suursugune. Ent kui võistlemiseks läks... Akvarel jooksis end suureks, võimsaks ja säravaks,» räägib koolisõitja Dina Ellermann heldimusega oma partnerist, kellest sai esimene Eestis sündinud hobune, kes on jõudnud tiitlivõistlustele. Reedel-laupäeval näeb ajaloolist duot Tallinn Horse Show’l, mille raames võisteldakse ka koolisõidu MK-punktide nimel.

Olgu öeldud, et tänavu augustis tegid ajalugu nii Akvarel – ta on Eesti sporthobuse tõugu – kui ka Ellermann. Tema ja Grete Barake olid esimesed MMi koolisõidus osalenud Maarjamaa ratsutajad. Kohad olid debütantidele kohaselt tagapool, aga märk on maas ja areng jätkub.

Artisti hing

Akvareli lugu on uhke ja pisaratkiskuv. Akvarel on takistussõiduhobuse Landcruiseri – temaga ratsutas omal ajal elav legend Rein Pill – järeltulija, kellelt oodati palju. Paraku ei sobinud pisikesele ratsule hüppamine kohe mitte.

«Kui protokollis oli taas kirjas 44 karistuspunkti ja kaks tõrkumist, kanti Akvarel maha, kuid omanik kutsus mind õnneks siiski vaatama, äkki saab temast koolisõidus asja,» meenutas Ellermann. «Tore hobune, aga tegi valet ala. Ta ei tahtnud hüpata kõrgele ja kaugele, võistelda küll. Tal on artisti hinge, särtsu ja tahtmist, ilma selleta suures spordis läbi ei löö.»

Ent mis peamine, Akvarel sobis Ellermanniga. «Ta tahab mulle meeldida, teeb kõik, et meil üheskoos hästi läheks.»

Akvareli liikumine oli hea – jäägu koolisõidu spetsiifilised nüansid siinkohal kirjeldamata –, kuid teda tuli esialgu igati kasvatada. «Akvarel on tuline. Alguses läks iga krõpsu peale närvi, pelgas teisi hobuseid. Probleeme oli võistlustelgi, sest uus koht ajas ärevile ning ta loobus söömast. Tuli kaasa võtta erinevaid müslisegusid, et millist ta antud hingeseisundis sööma soostub. Ajapikku saime asjad siiski joonde, Akvarel rahunes ning hakkas protsessi ja tähelepanu nautima. Talle meeldib staariseisus, kui kõik käivad nunnutamas. Eks ta üks muinasjutt ole, kuidas inetust pardipojast sai kaunis luik.»

Võistlusel ärevil

Ellermanni kinnitusel saab Akvarel mõistagi aru, kas tegu on treeningu või võistlusega. Trenni võtab ta rahulikult, kuid võistlema minnes on pisut ärevil, samas üritab endast parima anda. «MMil oli õhkkond eriline, rahvast palju, saal sumises nagu mesipuu ning me tegime mitu kalliks maksma läinud viga. Ent ühtäkki Arvarel sai aru, et tegu on tavalise võistlusega, ning võttis end kokku.»

Tavainimesel on raske mõista, kuidas saab hobusele õpetada kõikvõimalikke liikumisi ja piruette, traavima külgsuunas või paigal, panna loom hõljuma justkui baleriin. «Tuleb hobust õpetada, kulutada kiituseks hulga suhkrut ja porgandeid,» selgitab Ellermann. «Kõik peab välja nägema, justkui toimuks iseenesest, kuigi sa juhid hobust keha ja jalgade, vähem kätega. Selleks et GP tasemele kerkida, kulub aastaid ning paljud ei jõuagi kohale. Mul on töös neli hobust, lisaks mõned noored, kellest üks tundub olevat üsna andekas. Siinkohal kiidan südamest kogu tiimi ja eriti treenerit Alla Gladõševat, kelleta me Akvareliga nõnda kõvad poleks.»

Naisterahvas, teadagi, on tujukas. Aga Akvarel? Temagi on õrnemast soost.

«Eks meil mõlemal on teinekord parem, teinekord halvem tuju, aga saame pahurusest tavaliselt üle,» tõdeb Ellermann.

Ellermann räägib, et neil olla Akvareliga traditsioon. Alati enne trenni või võistlust – ehk siis, kui sadulat selga panema hakatakse – teeb hobune kummarduse. «Noh, kas näitame külalistele kah kummardust,» meelitab Ellermann, üritab hämadagi, et näe, läheb saduldamiseks, aga ei midagi. Akvareli silmad säravad ning tundub, et ta muigab.

Muigab ka Ellermann: «Hobune on tark, näitemängu tegema ei hakka. Ta saab väga hästi aru, et ei trenni ega võistlust pole oodata, sestap ka ei kummarda.»