Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak mõtiskleb elu ja spordi üle Eestis ja laias maailmas. Nii spordis kui muus kultuuriruumis sõltub palju liidritest, kellest paljud lasevad end suunata meelelahutajateks – väärtuste kandmise arvelt.
Aivar Pohlak: mida ei juhita väärtuste kaudu, liigub meelelahutuse poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aivar Pohlak, millisena näed spordi kohta tänapäeva ühiskonnas?
Üha ratsionaalsemaks muutuvas maailmas on üks spordi olulisi tähendusi elu emotsionaalse poole alleshoidmine, seda nii lihtsamas kui ka keerulisemas mõttes. Lihtsamatest asjadest võiks nimetada rõõmu võidust kujuteldava vaenlase rollis oleva vastase üle või kurvastust kaotuse üle samas olukorras. Keerulisematest inimvõimete piiri kompimist, ideaali otsimist ja enda sellega samastamist või siis inimlike väärtuste kandmist ja rõhutamist läbi spordi silmapaistvuse.
Kuna sport täidab tänapäeva lääne ühiskonnas osaliselt ka religioonist tühjaks jäänud või jäävat kohta, siis saab küllap öelda, et sport on üks väheseid tasandeid, kus endiselt usutakse, loodetakse ja armastatakse, mis tähendab, et spordis on põhimõtete ja väärtuste hoidmine ja peegeldamine sportlaste-kangelaste poolt eriti tähtis.
Suur osa lastest ja noortest tegeleb ühe või teise spordialaga ja seetõttu on treeneri kanda sageli lapsevanemast olulisemgi mõju lapse kujunemisele.
Inimeste füüsiline aktiivsus väheneb – sedagi saab kompenseerida sportides.
Enam ei tule naljalt ette, et mõni vaimuheeros alavääristaks avalikult sporti või tunnistaks, et ta asjast midagi ei tea. Samas näib spordi enda kuvand olevat viimase paarikümne aasta jooksul muutunud kergekaalulisemaks ja meelelahutuslikumaks. Seega oleks kriitiline pilk vaimumaailma poolt lausa loogiline! Kas vaimukultuur peakski üldse sekkuma kehakultuuri tegemistesse? Või pole tal vajalikku kompetentsi, et seda teha?
Meelelahutuslikkuse poole liiguvad kõik protsessid, mida ei juhita olulisi põhimõtteid või väärtusi kandvate ideede kaudu, sest nii on lihtsam ja kergem.
Teatav osa maailmast pelgab liidrite teket, et mitte riskida võimuga ühel või teisel moel – ka see on põhjus, miks tähelepanu alla langevad isikud suunatakse meelelahutajateks, mitte väärtuste kandjateks. Selline protsess on hästi jälgitav nii spordis kui ka muus kultuuriruumis.
Mis aga sinu küsimust puudutab – ma ei arva, et vaimumaailm peaks sekkuma sporti, väidaksin pigem, et kõik elu valdkonnad riigi juhtimisest kuni spordini välja peaksid leidma ise oma vaimsed tähendused, vaimse mõõtme ja vastutused elu ja ühiskonna ees ja sõnastama enda jaoks sihid selles vallas. Ükski tegevus ei saa ju olla eesmärk omaette, ta on alati võti, mille abil avada uks elu juurde; vahend, mille kaudu muuta ja arendada maailma, võetud suunast aga sõltub lõpuks kõik.
Olümpiaideaale ja ausat mängu on lihtne kahtluse alla seada ja väita, et see on lihtsalt ilus teooria ja naiivsus. Samas on need põhimõtted ju olulised. Kuidas neid ühiskonnas kõlama panna ja kehtestada?
Sellised asjad käivad liidrite kaudu – kuidas liidrid kõnelevad ja millele tähelepanu juhivad, määrab iga valdkonna jaoks palju. Kusjuures mõistagi peab see olema usutav ehk pelga jutuga ei veena kedagi. Loomulikult lasub suur vastutus ka meedial seeläbi, mida ja kuidas nad võimendavad.
Mis olümpiaideaalidesse puutub, siis ma ei eristaks neid üldistest ideaalidest. Sport on lihtsalt valdkond, mis peegeldab ühiskonna üldist seisundit selgemalt kui mõni muu, sest võistlused toimuvad meie kõigi silme all ja need pole ainult tulemused, mis on paljudele näha.
Inimeste omavaheliste vestluste põhjal võib vist küll tõdeda, et neid, kes usuvad dopinguvabasse tippsporti, enam pole. Kas sina usud, et tippsport üle maailma on dopinguvaba? Kui keegi enam ei usu, et dopinguvaba tippsport on võimalik, siis kuidas saame rääkida usust spordiideaalidesse? Seda väites me ju valetame ja valetades õõnestame oma usaldusväärsust.
Minu jaoks on tähtsam mõelda: tahan, et tippsport oleks dopinguvaba, mis tähendab, et ma võtan vastutuse ja annan oma panuse selleks, et asi liiguks sinnapoole. Tahan, et spordis poleks kihlveopettusi. Tahan, et maailm oleks aus ja õiglane, ja tean, et mida rohkem on sellise tahtmisega inimesi, seda rohkem saab olema ka põhjuseid uskuda põhimõttelistesse asjadesse.
Usk on väga oluline, ütleksin isegi, et kõige alus, aga peab olema ka, millesse uskuda, sest pettumused toovad kaasa kibestumise ja maailmas, kus valitseb küünilisus, ei ole tore elada.
Kordan taas: iga valdkond liigub sinna suunda, kuhu teda lükatakse või millistele suundadele lülitatakse ristmikul olevas valgusfooris roheline tuli. Viimane ei pruugi isegi toimuda teadlikult – kui spordijuhid ütlevad dopingule selge «ei» ja teevad ka sisuliselt kõik selleks, et toetada dopinguvaba sporti, siis saab oluline osa spordist olemagi dopinguvaba.
Kas sport on kriisis? Või on meil lootust?
Rääkida saab ikkagi elust ja maailmast. Ilmselt on maailm kriisis, kui sõditakse mitmel pool, ja ei saa kindlalt väita, et kõikide huvides on maailmasõja vältimine, vastupidine võib olla vajalik näiteks selleks, et kinnijooksnud primitiivkapitalistlik karussell saaks otsast alustada. Samas, lootust on alati, see on usu kõrval teine oluline asjaolu. Lootuse ja usu sisendaminegi ei ole tavatähenduses enesele valetamine, sest ilma nendeta inimene kuigi kaua eksisteerida ei saa.
Kas sport Eesti ühiskonnas on viimasel paaril aastakümnel muutunud?
Sport jäi pärast taasiseseisvumist riiklikult ümber organiseerimata valdkonnaks ja ma ei arva, et see oli tingimata vale. Sport pidigi kohanema ja leidma loomuliku sängi, kus voolata. Tõsi, mingite traditsioonide taasloomine spordis tundub tänases globaliseeruvas maailmas pea võimatuna, aga me peame tegutsema ja tegutsedes orienteeruma oma võimalustes.
Okupatsiooni ajal teadsime, et sport on sportlase jaoks mingist tasandist alates kinni makstud ja lastele tasuta, see teadmine mõjutab spordi toimimist tänaseni.
Hoovispordi roll on vähenenud ja organiseeritud harrastusspordi tähendus kasvanud.
Iseseisva riigina rahvusvahelise spordieluga liitumine andis meie spordile suure võimaluse, aga pani ka senisest suurema vastutuse – ma ei arva, et oleksime seda võimalust parimal moel kasutanud, ja ka vastutuse võtmiseks ei olnud me ehk päriselt valmis, aga see pole nii ainult spordis.
Spordi võimalused ja tähendused riigi jaoks on lahti rääkimata ja kasutamata. Tuntavat riiklikku spordipoliitikat täna ei eksisteeri, aga võimalik, et sport pole selleks esialgu valmiski ja pigem ka riik mitte, aga kujutan ette, et järgmise kümne aasta jooksul peaksid siin toimuma selged arengud, sest sport on oluline valdkond kogu ühiskonna jaoks.
Meie olümpiavõitjad kipuvad oma medaleid müüma.
Ju see on ikkagi millegi peegeldus ja reaktsioon oludele. Meie olümpiavõitjad ei ole tulnud selles tähenduses küpsest maailmast, kus sportlik suurtulemus tähendab pea automaatselt ka majanduslikku kindlustatust. Ühel hetkel on nad olnud fakti ees ja põhimõtted jäävad reaalsele elule alla. Nii võib juhtuda igaühega.
Eesti spordi juhtimise kohta on tehtud palju kriitikat, Jaan Talts palus end kevadel Eesti Olümpiakomiteest välja arvata. Kas Eesti spordi juhtimine sõltub inimestest või rohkem meie oludest?
Oleme noor riik ja kordan taas, et kakskümmend kolm iseseisvuseaastat on olnud piisav riigi ja elukorralduse raami, aga mitte sisu loomiseks. Kusjuures selle raami sai luua ametnikkond, aga sisu tuleb luua rahval, inimestel endil. Igaüks meist peab võtma elu ees vastutuse vastavalt oma võimetele ja võimalustele, nii muutuvad olud ja koos oludega ka inimesed.
Demokraatia toimib ainult siis, kui võimalikult paljud meist tunnetavad vastutust ühiskonna ees ja kinnitavad seda vastutust osalemisega. Osalemine tähendab muuhulgas ka toimuva tähenduste mõistmist. Kõik see käib selliselt nii ühiskonnas tervikuna kui ka spordis kitsamalt.
Olen mõelnud, et taasiseseisvumine oli Eesti ühiskonnale umbes samasugune šokk kui vägisi Nõukogude Liidu külge liitmine ja Teine maailmasõda, millest toibumiseks läks 25+ aastat. Alles 70ndatel hakkasime kohanema ja elama, umbes sama kaua kestis ka loomeinimeste vaikimine. Usun ja loodan, et nüüd saab olema samuti.
Muretsen Eesti pärast, sest ta ei ole päris selline, nagu kunagi sai unistatud ja loodetud, ja küllap pole ma ainus, kes nii tunneb, aga ma tean, et palju sõltub ka minu enda tegevusest.
Millised on väikeriigi šansid olla edukas ja medalirikas tippspordis? Kust maalt saavad otsustavaks piiratud ressursid?
Väikese riigi ja rahva võimalused ükskõik millises valdkonnas seisnevad tarkuse ja vaimsete võimaluste ärakasutamises. Sellega peame kompenseerima oma väiksust.
Medaleid ei tähtsustaks ma eraldi isegi mitte spordi kontekstis, sest nii on lihtne libastuda ja otsida kõverteid. Nimetaksin olulisena, et meie sportlased oleksid konkurentsivõimelised traditsioonilistel spordialadel, et inimestel oleks, kellele kaasa elada, kelle võitude üle rõõmustada ja kellega koos kaotuse korral kurvastada ja kes tuletaksid meile meelde, mida tähendab elada selles maanurgas ja kõnelda eesti keelt.
Mis aladele sa peale oma põhiala ise kõige enam kaasa oled elanud või kaasa mõelnud?
Lapse ja noorukina jäähokile, korvpallile, kergejõustikule ja suusatamisele, mida aeg edasi, seda rohkem olen jälginud sporti kui valdkonda ja mõelnud spordi tähenduste ja loogika üle ja püüdnud aru saada spordi ja ühiskonna suhtest, seda ka üksikute alade lõikes. Samuti viisist, kuidas sport peab vastutama ühiskonna ja elu ees.