Tartule appi tulnud Rikberg: Eesti koondisel oleks Poola liigas raske

Robert Täht. Foto: Thomas Steuerer

Alates sellest hooajast koos Eesti võrkpallikoondise peatreeneri Gheorghe Cretuga Poola meistriliigas Lubini Cuprumi klubis töötav statistik Alar Rikberg tuli Saksamaal Bühlis eurosarja mängu pidavale Tartu Bigbanki meeskonnale appi. Rikbergil tuli Bühli jõudmiseks sõita teisipäeva õhtul ja öösel autoga üle seitsme tunni ja läbida 800 kilomeetrit. «Polnud hullu midagi. Pärast mängu sõidan kohe tagasi ja neljapäeva hommikul olen Lubinis treeningul,» sõnas Rikberg. Eile hommikul arutas ta juba Tartu peatreeneri Andrei Ojametsa ja abitreeneri Oliver Lüütsepaga detaile, kuidas Bühli vastu mängida.

Nüüdseks paar kuud võõrsil töötanud Rikberg rääkis Postimehele, milline on Poola liiga tase ja kuidas võiks eestlased seal hakkama saada. «Mängijad ei käi tööl ega koolis ehk ei tegele millegi muuga peale võrkpalli. Sama kehtib muidugi peatreeneri ja ka minu kohta,» kirjeldas ta.

Samas on abitreener ja suur osa klubi taustajõududest ametis kohalikus kaevanduses, osa päris maa all, osa maa peal. Nimelt tegeleb klubi suursponsor vase- ja hõbedakaevandusega. Seega raha pole probleem ja nii ehitas Cuprum linna uue, ligi 4000 pealtvaatajat mahutava spordihalli, kus mängib ka võrkpalliklubi.

Meeskonna treeningud on Rikbergi sõnul üsna sarnased Cretu juhendamisel toimunud Eesti koondise trennidega. «Enamasti treenime kaks korda päevas, keskmiselt hommikul kaks tundi ja õhtul kaks pool kuni kolm tundi. Lisaks pallitreeningutele toimub palju trenne jõusaalis, tihti kasutatakse kombineeritud treeninguid ehk pool meeskonda jõusaalis ja pool pallisaalis, ja kui pool trennist läbi, toimub vahetus,» kirjeldab ta.

Poolas on tänavu kõrgliigas 14 meeskonda. Veel eelmisel aastal esiliigasse kuulunud Lubin on alustanud hästi, praegu ollakse 8. kohal.

Rikbergi töö on võrreldes koondises tehtavaga palju põhjalikum. «Poolas on kõikide mängude videod ja statistika meeskondade vahel täiesti avalikud ning sellised töövahendid, milleta keegi elu ette ei kujutaks. Eestis ja paljudes teistes riikides varjatakse siiani oma videot ja üritatakse kuidagi teiste kohta infot saada, ilma enda kohta infot jagamata,» võrdleb ta.

Ka treeninguid filmitakse ja tehakse statistikat, seega on Rikberg igas trennis kohal. «Valmistumine igaks vastaseks on ülimalt põhjalik. Meie järgmise vastase kohta on mul üle kümne video, millest kasutan seitset. Vaatan läbi kõikide mängijate tegevused, samuti meeskonna taktika, erilise tähelepanu all on alati sidemängija tegevus,» kirjeldab Rikberg oma töö spetsiifikat. «Kui ettevalmistav töö tehtud, siis vaatame kõik asjad koos peatreeneriga läbi ning paneme paika oma taktika.»

Poola liiga tase on kõva ja ühtlane, Rikbergi hinnangul saaksid Eesti koondise 12 paremat meest Poolas hakkama. «Lihtne siin pole, eriti kui oled noor. Kui võtame näiteks mõned meie noored nagu Robert Tähe, Renee Teppani, Andri Aganitsa – trenni teeksid nad kõvasti, aga mänguaega esi­algu ilmselt väga ei saaks,» usub Rikberg.

Kui panna aga Eesti koondis oma parimas rivistuses Poolasse klubina mängima, siis oldaks esimesel aastal pigem tagumises otsas. «Aga teiseks hooajaks võiks juba liiga keskmik olla küll. Siin hästi mängimine eeldab, et sportlane on sellise tasemega harjunud – nii treeningute mahv kui mängude pinge, pidev konkurents meeskonnasiseselt kui avalikkuse huvi,» räägib ta.

Ka Lubini üllatuslikud võidud on nõudmisi tõstnud. «Tundub, et see 3:2 võit ülitugeva Zaksa vastu oli karuteene meile endile – nüüd arvatakse, et me peaksimegi olema viie parema seas ja kõiki tugevamaid võitma,» toob ta näite.

Asjaajamine klubis jäävat Poolas Eestile alla, kõik võtab kauem aega ja lubadustest ei peeta alati kinni. Küll aga on Rikbergil soovitus kõikidele Eesti pallimängude klubidele. «Soodsad piletihinnad toovad kokkuvõttes spordile rohkem tulu. Siin maksavad piletid mängudele, kuhu on suur nõudlus, üks kuni kolm eurot. See on mõistlik, sest niikuinii piletimüük spordiklubidele ja alaliitudele mingi suur sissetulekuallikas ei ole, aga kui palju rahvast on kohal, on ka sponsorite huvi suurem, samuti meedial, kohalikel omavalitsustel,» leiab ta. «Võrkpallis Eestis piletihinnad tegelikult ongi mõistlikud, aga väikestes kohtades võib isegi kolm eurot liiga palju olla,» lisab ta.