«Martiniga oleme nalja teinud, et see on kümme kuud kestev spordilaager. Sportliku poole pealt on kõik tipp-topp, aga eluolu on, nagu ta on. Väljaspool käsipalli ei leia väga palju tegevust. Käid vahepeal kinos, kaubanduskeskuses ja kohvikutes, aga see ongi kõik,» räägib Pinnonen ja lisab, et loeb väljaskäimise asemel ilukirjandust ja muud lektüüri.
Ligikaudu 145 000 elanikuga Bacaus on käsipall üsna populaarne ja publik kohtleb mängijaid väikest viisi staaridena. «Eks ikka inimesed tunnevad meid ära. Autogramme tuleb anda, kuigi mitte nii massiliselt. Aga pilti tahetakse teha pärast mängu päris tihti,» räägib Pinnonen, kes lisab, et nii kohalikega suhtlemisel kui treeningutel saab rohkelt võõrkeeli harjutada.
«Trennis räägime hispaania, inglise, prantsuse, itaalia, serbia, eesti ja vene keeles. Rumeenia keelt ma veel õppima ei ole hakanud. Kohalikud eriti inglise keelt ei räägi, pigem on nende teine keel hispaania või itaalia keel. Eks ma vahepeal tunnen, et olen natuke keeletu, aga ma ei põe selle pärast. Nendega, kellega on vaja, saavad jutud räägitud,» teatab Pinnonen muretult.
Kuigi elu Rumeenias paistab Pinnonenile meeldivat, on viiendat aastat välismaal mängimisel ka oma miinused – koju saab harva. «Suvel käin Eestis umbes kuu aega kestval puhkuseperioodil ja jõuludeks saan nüüd ka koju. Neli aastat järjest pole ma saanud jõuludel kodus käia ja lõpuks saab,» rõõmustab Pinnonen.
Eestist ja oma karjääriplaanidest rääkides üllatab Pinnonen aga vastusega, mis sobiks mõnesse ilukirjandusteosesse, mille abil Eesti koondislane Bacaus oma silmaringi avardab.
«Käsipallis vot ei teagi, mis mu lõppeesmärk on, aga elus oleks ultimate goal (ülim eesmärk – toim) vabadus. Täielik vabadus. Nii finantsiline kui ajaline. Teen, mis tahan, millal tahan, kus tahan ja kellega tahan. Tänapäeva maailm küll piiritleb sellist mõtteviisi, aga ma püüdlen selle poole,» võtab Pinnonen oma sihi kokku.
