Jaan Kirsipuu lahkus Astanast, treenib noori ja loob profiklubi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jaan Kirsipuu

FOTO: Arno Saar / Õhtuleht

Mitu aastat Astana rattatiimis spordidirektori ametit pidanud Jaan Kirsipuu jäi töötuks. Meeskonnal polnud teda enam vaja, Astana farmiklubisse ei soovinud Kirsipuu aga minna. «Tööpakkumisi on, aga mitte sääraseid, mis mind huvitaks. Proovime Rene Mandri ja soomlastega koos tasapisi oma profimeeskonda luua,» selgitas Kirsipuu.

Astana oli spordidirektoritest pungil. Kui koodamiseks läks, lahkusid esimesena viimased tulijad. «Pärast mind saabus meeskonda küll ka üks itaallane, aga tema oli esisõitja Vincenzo Nibali isiklik treener ja seetõttu puutumatu,» rääkis Kirsipuu ja lisas, et erilist kahetsust tal pole. «Tööd nappis ja Astanas oli kõik liiga organiseeritud. Raske oli oma hinge ja ideoloogiat meeskonda panna.»

Samas tahtnuks Kirsipuu aastakese veel Astanas jätkata ja alles siis lahkuda: «Eelkõige soovinuks uustulnuk Rein Taaramäed toetada ja Tanel Kangertit tagasi ree peale aidata. See olnuks ainus motivaator.»

Kirsipuu tõdes, et laual on pakkumine asuda Astana teise meeskonna spordidirektoriks, kuid ta ei võta seda vastu: «Alguses tundus projekt päris põnev, kuid kõigi nende Astana dopingujamade peale kadus huvi. Tegelikult pole Astana suhtes veel täit selgust – rahvusvaheline rattaliit teeb otsuse, kas jätta meeskond World Touri tasemele või mitte, alles novembri lõpus.»

Kui oli selge, et Astanaga koostöö ei jätku, uuris Kirsipuu välja võimalikud meeskonnad, kus ta võiks spordidirektorina töötada. Valik oli kesine: «Enamik suuri tiime on oma näo juba kujundanud, nad on valmis ega taha vastu võtta uuendusi. Ma ei viitsi olla administraator ja autojuht, vaid tahan teha konkreetset tööd, meeskonda arendada.»

Niisiis elab Kirsipuu säästudest ning enda sõnul nälga ei jää. Et vaba aega sisustada, läheb ta Eesti U-23 koondisega Portugali laagrisse, peatreener Rene Mandrile appi. «Mandri teeb ja vastutab, mina annan lihtsalt nõu. Ei, ma ei piitsuta mehi tagant, kuigi tahan nendega treeningutel kaasa sõita. Tasamaal saan hakkama, mägedes läheb ülekaalu tõttu raskeks.»

Vastsete hoolealuste seas olla Kirsipuu sõnul nii mõnigi, eelkõige tiimi liidrid Mihkel Räim, Oskar Nisu ja Martin Laas, kes võiks tulevikus isegi World Touri klubide palgale saada. «Füüsilised võimed on neil olemas, tööd suudavad teha. Palju sõltub sellest, kuidas meeste psüühika vastu peab.»

Tasapisi tegelevad Kirsipuu ja Mandri ka Eesti-Soome profiklubi projektiga. «Tänavu läks asjaga veidi nihu, ehk järgmisel aastal õnnestub,» sõnas Kirsipuu pisut pettunult ja selgitas, et küsimus on rahas, mida tuleks leida peamiselt Soomest. «Eestiski on raha ja kui saame tiimi käima, siis leiame ehk ka koduseid toetajaid. Praegu vaadatakse, et kaks ullikest puhuvad mingit profiklubi mulli. Appi ei tulda, silmitsetakse meie tegevust pigem kõrvalt. Eks summadki ole suured. 100 000 euroga ei tee me midagi ära, raha oleks vaja kaheksa korda rohkem.»  

Tagasi üles