Majandusväljaande Forbes avaldatud andmetel teenisid kaks vormel-1 sarja meeskonda mullu enam kui 100 miljonit eurot. Selgelt kõige kopsakama tasu pani sarjas kaasalöömise pealt taskusse Ferrari, üle poole tiimidele jagatud summast läks aga neljale suurele meeskonnale.
Ferrari kontole kukkus 2014. aasta eest 147 miljonit eurot. Sellega edestati võimsalt Red Bulli, kes teenis 105 miljonit eurot. Napilt jäi maagilise saja miljoni joone alla hooaega ülekaalukalt valitsenud Mercedese võistkond, kelle sissetulekud ulatusid 98 miljoni euroni. Järgnesid McLaren 90 ja Williams 86 miljoni euroga.
Kirjeldatud summad saavad meeskonnad kätte selle hooaja jooksul. Kuigi ülejäänud viis meeskonda said esiviisikust märksa vähem raha, teenis isegi viimasele kohale jäänud Sauber hooajaga 42 miljonit eurot, mis katab umbes poole meeskonna eelarvest. Ülejäänu tuleb sponsoritelt, kelle seas on esirinnas Brasiilia pank Banco do Brasil.
Raha liigub kulisside taga
Erinevalt paljudest spordialadest, kus rahajagamine käib avalikult ja läbipaistvalt, on see vormel-1 sarjas Forbesi sõnul võrdlemisi salajane operatsioon. Eriti kiivalt jälgitakse seda, et ei lekiks valem, mille järgi miljoneid jaotatakse. Tänavu mais andis Briti kõrgelt hinnatud mootorispordiajakiri Autosport teada, kuidas rahad 2014. aastal jaotusid. Uudise noppisid üles teisedki tunnustatud väljaanded nagu näiteks ajaleht The Times – paraku olid avaldatud numbrid aga valed.
Kaks kuud pärast Autospordis ilmunud infot, nagu oleks tiimide vahel ära jagatud 757,83 miljonit eurot, avaldas oma raporti Briti leht The Daily Telegraph. Selle kohaselt oli summa suurus pea paarkümmend miljonit eurot väiksem ehk pisut üle 740 miljoni euro. Eelmisel nädalal parandas oma vastavasisulist artiklit lõpuks ka The Times.
Börsilemineku plaan avas kaardid
Auhinnarahade kogusumma avaldatakse vormel-1 sarja Luksemburgis asuva omanikfirma Delta 2 aastaaruandes, seega ei pea väljaanded selle suuruse üle tegelikult mõistatama. Küll aga on märksa keerulisem saada jälile rahade jaotamise viisile. Ajakirjanike elu muutus lihtsamaks 2012. aastal, kui vormel-1 sarja plaaniti viia Singapuri börsile. Ehkki eurotsooni tabanud kriisi tõttu tõmmati nendele plaanidele lõpuks pidurit, jõuti enne avaldada 498 lehekülje paksune dokument, mis kinnitas paljusid sarja ümbritsenud müüte. Neist peamine oli see, et tipptiimidele makstakse proportsionaalselt märksa rohkem kui tagumise otsa meeskondadele.
Jagmaisele minevast summast valdava osa moodustab 47,5 protsenti sarja hooaja tuludest. Üks pool sellest jaotatakse suurusjärkude kaupa ära hooaja kümne parema meeskonna vahel, teine pool jagatakse aga võrdselt nende meeskondade vahel, kes on viimasest kolmest aastast vähemalt kahel esikümnesse pääsenud. ESPN avalikustas aga 2012. aastal, et veel 7,5 protsenti sarja tuludest läheb jagamisele ära kolme parema meeskonna vahel.
Loevad vanad tulemused
Niisugune jaotus võetigi kasutusele 2012. aastal ning esikolmiku määramisel vaadati, millised meeskonnad olid võitnud eelnenud nelja aasta jooksul kõige rohkem etappe. Nendeks olid tollase seisuga Red Bull, McLaren ja Ferrari. Sellele kolmikule makstava boonuspaketi nimi on tootjate arvestuse boonus (CCB) ja see ulatub aastas vähemalt 90 miljoni euroni.
Seejuures pole antud summa maksmisel tähtis, millised on tiimi tulemused viimasel hooajal. Antud punkt kehtib hetkeseisuga kõige paremini just McLareni puhul, kelle sõitjatel ei õnnestunud mullu võita ainsatki sõitu ning tiimide arvestuses lõpetati MM-tabelis alles viiendana, tänavu ollakse aga suisa võistlejaterivi lõpus. Esikoha saavutanud tiimile makstakse CCB-fondist 37 protsenti, teisel kohal olijale 33 ja kolmanda koha võistkonnale 30 protsenti. Lisaks on sätestatud, et minimaalselt saab nimetatud summa olla vastavalt 37, 33 ja 30 miljonit dollarit ehk umbes 33, 30 ja 27 miljonit eurot.
Ferrari eriline seisus
Võrdluseks tasub aga märkida, et kui nelja viimase hooaja tulemusi arvestataks jooksvalt, oleks pilt hoopis teine. Hetkeseisuga on hooaegu 2011-2014 arvestades kolm paremat meeskonda hoopis McLaren (25 etapivõitu), Red Bull (23) ja Mercedes (20), kusjuures nende nelja hooaja jooksul ongi vähemalt ühe etapi suutnud võita vaid kuus tiimi. Esikolmikule järgneb Ferrari «kõigest» kuue etapivõiduga, Lotusel on kirjas kaks võitu ja Williamsil üks.
Sellegipoolest saab Ferrari aga CCB-fondi arvestuses 2012. aastaks saavutatud kolmanda koha eest heldelt tasu, kusjuures tiimi sissetulekud ei lõpe veel sugugi sellega. Ferrarile makstakse lisaks eelmainitud summadele ka 5% sarja tuludest ning see summa ulatub aastas enam kui 55 miljoni euroni. Sarnaselt CCB-fondi tasule makstakse nimetatud raha välja sõltumata Ferrari eelmise hooaja tulemustest – tegemist on FIA tänuliku žestiga Ferrarile selle eest, et tiim on ainsana püsinud vormel-1 sarjas alates selle asutamisest ehk 1950. aastast.
Sestap teeniski Ferrari eelmisel hooajal kõigist teistest tiimidest selgelt rohkem, ehkki tootjate arvestuses lõpetati hooaeg alles neljandana. Nende sissetulekud olid sellegipoolest lähima jälitaja Red Bulli omadest 40% suuremad.
Ühtlasi paljastas paari aasta tagune mahukas dokument ja sellele järgnenud ESPNi raport, et Ferraril on vormel-1 sarjas mitmete suuremate ja väiksemate asjade üle ainulaadne sõnaõigus. Nii on neil õigus panna soovi korral reeglimuudatustele veto, kusjuures Ferrari on ainsa meeskonnana sõlminud vormel-1 sarjaga osalemiseks otselepingu. Teised võistkonnad kasutavad selleks vahenduskompaniide abi. Teatud määral saab Ferrari kontrollida isegi seda, millised sarjad vormel-1 etapi nädalavahetusel veel samal ringrajal võistlevad.
Vormel-1 sarja võistkondade teenistus 2014. aasta eest: