Nädalapäevad tagasi lõpetas Tiit Sokk oma treenerikarjääri keerulisima tsükli: suvine ettevalmistus, 11 kontrollmängu ja kulminatsioonina kuue päevaga peetud viis kohtumist EM-finaalturniiril. Ja kuigi 50-aastane mees tunnistab, et pole kogunenud pingetest veel vabanenud, viibib ta juba hoopis teises reaalsuses – kolmapäeval juhendas ta oma Eesti esiliigas mängivaid hoolealuseid.
«Ah, ega see vahe nüüd nii suur ka pole. Ka kodus on meil selge ülesanne esiliiga ära võita,» lausub Sokk. Tema mõtted on siiski veel Riias toimunu juures. Ta ei nõustu kriitikute väidetega, et Eesti koondis alustas EMi Tšehhiga kohtudes väga halvasti ning mehed polnud heitluseks valmis. «Mängisime esimese kohtumise korralikult, lihtsalt meie panime mööda – päris alguses korvi alt seitse korda – ja nemad sisse.»
Sokk lisab, et meeskonnal lasunud meeletu surve võimendas esimese mängu kaotust ja lõi jalad alt. «Võib-olla polnud osa mängijaid ikkagi alguses päris mänguvalmis,» möönab ta pärast väikest pausi.
Tiit Sokk, EM algas Eestile kehvasti, kahes esimeses mängus ei suudetud tegutseda võitluslikult. Mille taha see jäi?
Ma pole päris nõus, et keegi ei võidelnud, aga võitlema peavad kõik viis meest. Võib-olla mõni mängija polnud selleks valmis – konditsioon ei võimaldanud. Aga neid mehi oli meile vaja kasvõi sellistena.
Rain Veideman ütles oma intervjuus, et alguses oldi pehmod ja arvati, et esimene kohtumine tuleb rahulik.
Olen seda mängu mitu korda vaadanud ja leian, et tegelikult polnud meie algusel häda midagi. Kuid vastastest pani Petr Benda, kes oli seni teinud ühe viske hooajal, meile kaks kolmest ja kontrollmängudes vaid kümmekond minutit mänginud Blake Schilb pani ka paar tükki ära. Aga pehmod olime seepärast, et me polnud päris valmis, et tšehhid on nii tugevad. Üldsuse arvamus, et see mäng tuleb meile kergelt, mõjus võib-olla meile koondisele.
Kas teine mäng, košmaarne allajäämine Belgiale, oli esimese kaotuse järellainetus?
See mäng on senini minu jaoks lihtsalt müsteerium… ma ei kujutagi sellist asja ette. Võib-olla tõesti oli järellainetus. Ootused olid kõrged, kuid surve all hakkavad kõik asjad mitmekordistuma. Ühtegi head põhjust, miks see mäng läks nii, ei oska ma välja tuua.
Palju algab pisiasjadest. Kontrollmängudes ja EMi kahes esimeses kohtumises seisid meie mängijad hümni ajal justkui individuaalvõistlejad. Kolmes viimases mängus püüdsite kaelakuti seistes tekitada sünergiat ja see tõi edu – mäng muutus.
Kui see asi oleks nii lihtne, siis polegi ju vaja muud teha. Alguses oli kogu meie ümber käiv triangel väga kõva ja see mõjus ilmselt ka vaimselt. Teise mängu kaotus võttis pinged maha ja pärast seda saime teha ainult seda, mida oskasime. Tegime kõiki asju nii, nagu suutsime, kuid kuue päevaga viis mängu… see on keeruline.
EMile eelnenud triangel oli tõesti kõva. Mind pani imestama, et sa lasid väga palju juhtuda: publikule avatud treeningud, fotosessioonid, enne ärasõitu kummaline kinoskäik fännidega… Ega see kõik kokku hea ei olnud.