Vaesemapoolsest šveitsi perest pärit ja nooruses pulmalaulikuna leiba teeninud Sepp Blatter võttis enda juhtida lihtsa töölisklassi mängu ning tegi sellest ülemaailmse fenomeni. Eesmärgi saavutamiseks pole rahvusvahelise jalgpalliliidu juht vahendeid valinud. Väidetakse, et ta on petis, kuid keegi pole seda veel tõestanud.
«Mina olen teie kõigi president,» teatas 79-aastane Sepp Blatter tänavu mais, kui ta viiendat korda järjest rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) juhiks valiti. Tema sõnavõtt võis tunduda veidi üleolev, kuid mingis mõttes oli šveitslasel õigus. Ta juhib spordiala, millega tegeleb maailmas 300 miljonit inimest. Koos mängijate, treenerite, kohtunike ja nende lähedastega on Blatteri sõnul kaudselt tema taktikepi all 1,2 miljardit inimest.
Raske öelda, mitu inimest maailmas pidevalt jalgpalliga kokku puutub, kuid igal juhul on see arv üüratu. Ilmselt teab pea iga eestlane, kes on Mart Poom. Samamoodi teab pea iga inimene maailmas, kes on Diego Maradona. Osas riikides on tavaks võrrelda jalgpalli religiooniga. Kuid kas Blatter on sellisel juhul siis paavst?
Jalgpallil on praegu vastuolulised ajad. Ala on saavutanud enneolematu populaarsuse ning suuresti Blatteri töö viljana mängitakse organiseeritud tasemel jalgpalli vaata et igas maailma nurgas. Isegi riikides, kus valitseb kaos, sõda või muud jubedused, on jalgpall midagi, mis inimestel eluvaimu sees hoiab. Võib tunduda uskumatu, kuid 2007. aastal tuli sõjast räsitud Iraak Aasia meistriks. Gaza sektorisse on loodud korralikud tingimused jalgpallimänguks. FIFA näeb vaeva, et Süüria jalgpall sõjavaremete alla ei mattuks.
Spordiala siseringides liigub hoomamatu kogus raha ning paistab, et nafta ja muu väärtusliku sissevool on alles hoogu kogumas. MTÜ FIFA kontol on vähemalt miljard dollarit vaba raha ja tundub, et jalgpalliametniku elu peaks olema nagu lill.