Tõeliselt suur mäng – Valmiera spordihoones täismaja häälekaid pealtvaatajaid, just sellisele kohtumisele omased eksimused ja emotsioone lakke löövad korvid, õnnelik peatreener Gert Kullamäe ning ukse taga tõrvikuid põletavad ja oma lemmikute nimesid skandeerivad fännid. Ja mõistegi tulemus: Tartu Rock alistas Balti liiga poolfinaali korduskohtumises Valmiera 75:68 ja jõudis esimese Eesti klubina sarja finaali.
«Annan meestele au,» sõnas Kullamäe mõni minut pärast lõpuvile kõlamist. «Tänan südamest ka kõiki fänne, kes võtsid vaevaks Valmierasse kohale tulla. Sellist asja pole siin saalis olnudki. Nüüd jääb meil veel astuda üks samm.»
Juba teisipäeval algavas finaalseerias kohtub Rock Šiauliaiga. Killuke ajalugu on juba tehtud, kuid lugu on võimalik kirjutada veel suuremaks.
Kolmveerand tundi enne mängu algust. Mõlema meeskonna mängijad teevad platsil eelsoojendust. Kullamäe istub tribüüni alumisel pingireal ja vaatab mõtlikult Valmiera pallurite viskeid. Või kas ta neid viskeid üldse nägigi … ilmselgelt mõtles mees eelseisvast lahingust. Kodus peetud esimesest mängust võeti kaasa neljapunktiline edu, kuid tugeva vastase vastu ei pruukinud sellest piisata.
Kullamäe polnud oma Rocki karjääri jooksul Valmieras kunagi võitnud. «Oleme alati tulnud kohale mängupäeval. Seekord otsustasime teha muutuse ja sõitsime siia juba päev varem,» märkis ta.
Rutiin sai murtud ning mängu algus kujunes Rocki jaoks vägevaks. Valmiera kaitse oli vilets ja kolmanda veerandaja keskel olid tartlased ees juba 13 punktiga, poolajavileks oli edu 12 silma, kahe mängu kokkuvõttes tähendas see 16-punktilist eduseisu.
Kullamäe tõdes, et meeskond tegutses esimesel poolajal hästi. Vaheajal räägiti riietusruumis sellest, et Valmiera ilmselt muudab oma kaitset ja selleks peab olema valmis. Paraku jäädi kolmanda veerandaja alguses kuueks minutiks kuivale ja edu kahanes minimaalseks.
«Olimegi muutusteks valmis, kuid asjad tulid välja risti vastupidiselt sellele, mida riietusruumis rääkisime. Nii pikk mõõn oli karm,» nentis Kullamäe. Meeskonna aju Tanel Sokk lisas: «Teise poolaja algused ongi olnud meie jaoks keerulised. Kasutasime esimesel poolajal palju energiat eest ära saamiseks, Valmiera aga teisel poolajal järele tulemiseks. Lõpuks oli meil ikkagi rohkem jõudu.»
Valmiera kaitse muutus tihedamaks ja Rock tegi järjest valesööte. Lisaks teeniti kergekäeliselt vigu ning vastane sai vabavisetest lihtsaid punkte. «Iga treener teab, et selline mõõn võib tulla, kuid meie jaoks tuli see väga halval ajal,» sõnas Kullamäe. «Õnneks leidsime lõpuks need mehed, kes suutsid teravust hoida.»
Valmiera pääses kahel korral punktiga ette, kuid ei rohkemat. Rocki pallurid said krambist üle ja võitlesid end eduseisu tagasi. Lõpuminutitel suutsid Rocki mängijad aga sisse visata, Valmiera omad mitte. «Enne poolfinaali kartsin seda meeskonda,» tunnistas Sokk. «Neil on piisavalt sügavust, et Läti liigas isegi meistritiitli eest mängida.»
Mõistagi võib ütelda, et Balti liiga pole juba ammu see, mis kümmekond aastat tagasi, ning tänavuse turniiri finaalipääs ei tähenda midagi erilist. Saalis valitsenud emotsioonid seda teooriat ei toeta.
«Kui mängid juba play-off-kohtumisi, siis tahad alati võita. Jah, Žalgiris ja Lietuvos rytas enam seda liigat ei mängi, kuid vähemalt esinelikus on koos väga ühtlase tasemega meeskonnad,» arutles Sokk ja lisas, et ei tea Šiauliai meeskonna tänavustest mängudest suurt midagi. «Kindel on aga see, et sellist pikka mõõna nagu siin ei pruugi me nende vastu üle elada.»
Finaalseeria esimene mäng peetakse teisipäeval Tartus. Hooaja võidukarikas antakse üle 6. aprillil Šiauliais. Parim selgub taas kahe mängu kokkuvõttes.
KAST
Balti liiga
Poolfinaal
Valmiera – Tartu Rock 68:75
Rock: Žabas 18, Sokk 17, Dorbek 11, Kurnas 7, Hallik 6, Petrukonis 6, Talts 6, Harper 4
LISALUGU
Kaotanud treeneri hingekosutus
Napp kolmveerand tundi pärast mängu lõppu, kui tribüünid olid juba ammu tühjenenud, patsutas Valmiera spordihoone platsil palliga väike tüdrukutirts. Mõni hetk hiljem astus talle ligi Valmiera peatreener Roberts Štelmahers – ülikonnas, seljakott üle õla – ning hakkas selgitama, kuidas on ikkagi õigem sammudest viskele minna.
Ilmselt oli see treeneri tütar ning temaga tegelemine aitas mehel kaotusekibeduse hetkekski hingesoppide sügavustesse lükata. Tüdruk tegi kõik nii, nagu isa käskis ja palli vuhises läbi korvirõnga. Nii kolm-neli korda järjest. Üle Štelmahersi näo levis hetkeks naeratus. Seejärel läksid nad koos platsi servas seisva naise juurde ja lahkusid koos saalist. See hetk oli õrn palsam treeneri sügavale kaotusehaavale.
Vahetult pärast mängu oli Štelmahers hoopis teistsugune. Nägu surmtõsine, suu kriipsuks kokku pigistatud ning kommentaarid raskelt üle huulte tulemas. «Rock ongi hea meeskond, seepärast nad said esimesel poolajal ette,» sõnas ta. «Meie ei mänginud aga võitmiseks piisavalt hästi. Asjad ei õnnestunud. Aitäh! Nägemist!» Kõik.