Napp kolmveerand tundi pärast Tartu Ülikool/Rocki ja Valmiera vahelise Balti liiga poolfinaali lõppu, kui tribüünid olid juba ammu tühjenenud, patsutas Valmiera spordihoone platsil palliga väike tüdrukutirts. Mõni hetk hiljem astus talle ligi Valmiera peatreener Roberts Štelmahers – ülikonnas, seljakott üle õla – ning hakkas selgitama, kuidas on ikkagi õigem sammudest viskele minna.
Ilmselt oli see treeneri tütar ning temaga tegelemine aitas mehel kaotusekibeduse hetkekski hingesoppide sügavustesse lükata. Tüdruk tegi kõik nii, nagu isa käskis ja palli vuhises läbi korvirõnga. Nii kolm-neli korda järjest. Üle Štelmahersi näo levis hetkeks naeratus. Seejärel läksid nad koos platsi servas seisva naise juurde ja lahkusid koos saalist. See hetk oli õrn palsam treeneri sügavale kaotusehaavale.
Vahetult pärast mängu oli Štelmahers hoopis teistsugune. Nägu surmtõsine, suu kriipsuks kokku pigistatud ning kommentaarid raskelt üle huulte tulemas. «Rock ongi hea meeskond, seepärast nad said esimesel poolajal ette,» sõnas ta. «Meie ei mänginud aga võitmiseks piisavalt hästi. Asjad ei õnnestunud. Aitäh! Nägemist!» Kõik.