Rivo Vesik: isepäine rannahunt tõmbab varbad liivast välja

Rivo Vesik ei pea pärast sportlaskarjääri lõppu ristteel seisma ja nuputama, mida teha. Treeneritööga alustas ta juba mängijakarjääri kõrvalt.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Juba mitu aastat vaevanud vigastused ei lubanud 35-aastasel Rivo Vesikul enam normaalselt treenida, mistõttu tuli vastu võtta otsus sporditeele joon alla tõmmata. «Kui hüppama hakkan, läheb põlv väga hulluks. Venemaa arstid (Vesik on Venemaa koondislaste Artjom Jarzutkini ja Oleg Stojanovski treener M. G.) tegid viimase abinõuna veel süste, aga kokkuvõttes see ei aidanud. Nüüd Šotši MK-etapi ajal ütles veel selg ka uuesti üles ja viimastel aastatel on mu tase nii palju alla läinud, et kui korralikult trenni teha ei saa, siis ma ei naudi enam mängu,» räägib Vesik lõpetamise tagamaadest.

Tellijale

Rannas paelus teda see, et sai ise otsustada, ise vastutada. «Rannas tead, et teine mees on sinu poolt, mitte ei jahi sinu kohta. Mulle meeldisid Eesti etapid, sealt sain suurema rannavolle pisiku külge, melu meeldis ka,» tunnistab Vesik ja lisab, et läks ranna kasuks valides mõnes mõttes ka kergema vastupanu teed. «Samas võin kohe ära öelda, et rannavõrkpalluri elu on raskem. See on individuaalsport ja keegi sulle pingilt appi ei tule.» On olnud ka kätevärinat. «Oma elu teisel MK-etapil mäletan, et servima minnes käed ikka värisesid. Ja on mänge, kus pinge tõttu mõnda geimi ei mäletagi,» tunnistab ta.

Tagasi üles