Odaviskest saapaviskeni ehk kergejõustik rahvale lähemale

Reede hommikul toimus odaviskerajal meeleolukas saapaviskevõistlus.

FOTO: Erakogu

Reede hommik Amsterdami muuseumiväljakul. Lapsed kilkavad, paarikesed peavad piknikut, sajad turistid valivad, kas külastada Vincent van Gogh' muuseumit, Riiklikku Kunstimuuseumit või Stedelijki muuseumit. Üks härra seab aga sammud odaviske hoovõturajale, võtab saapa jalast, hingab sügavalt sisse jaalustab hoojooksu. Saabas lendab mitukümmend meetrit ning mehe reaktsioonist võib välja lugeda, et tegu on isikliku rekordiga. Kergejõustik murrab linnarahva südamesse.

«Athletics like never before!» hõiskavad Amsterdami Euroopa meistrivõistluste korraldajad igal võimalusel. Omamoodi revolutsiooniline mõttetera peaks kirjeldama katset viia kergejõustik inimestele nii lähedale kui võimalik. Odavise jakettaheide on traditsioonilised alad, mis alati kindlates raamides püsinud. Sama lugu on kergejõustikuga ka üldisemalt: uuendusi tehakse selles maailmas pigem harva. Seekord viidi just eelmainitud kahe ürgse väljakuala kvalifikatsioonivõistlused tavaliste linnaelanike keskele.

Eesti sportlased kiidavad ettevõtmise heaks. Ülikogenud kettaheitja Gerd Kanter ütleb, et tema heidaks ka tulevikus hea meelega teistmoodi oludes, põnevates paikades. Odamehed Tanel Laanmäe ja Risto Mätas kiidavad samuti korraldajate otsust.

Tribüünil istudes valdab samasugune tunne. Soojendust tegevad spordikuulsused on publikust kõigest mõne meetri kaugusel ja hea ninaga fännid võivad tunda isegi oma iidolite higi lõhna. Samal ajal jälgib võistlusi palju spordikaugeid inimesi, kelle jaoks võib tegemist olla elu esimese kergejõustikuvõistluse külastusega. Rahvaste paabel on turismiatraktsioonide vahel tohutu, Amsterdami uudistavad inimesed igast maailma otsast.

Kõik saavad oma silmaga lähedalt näha, millised mehemürakad need kettaheitjad tegelikult on. Televiisori vahendusel kaob võrdlusmoment, nähakse, kuidas suured mehed üksteise kõrval seisavad, kuid ennast nende kõrvale kujutada on raske. Kui aga 207 cm pikkune ja 120 kg kaaluv Christoph Harting reaalselt sinust meetri kaugusel seisab, siis läheb seest kõhedaks. Seda toorest jõudu staadionitribüünilt või televiisorist ei näe.

Samal ajal saab muuseumiväljakule ehitatud ajutisel tribüünil tunda kohaliku kultuuri eripärasid. Pole just tavapärane, et näiteks legendaarse Tero Pitkämäe viske ajal saabub pealtvaatajate kohale kanepisuitsu pilv. Sama stsenaarium kordub pidevalt. Olukord on kummaline ja sellist asja heaks kiita keeruline, kuid peab arvestama, et sellel maal ja selles kultuuris on sedasorti joovastavad ained lubatud.

Tagasi reede hommiku juurde. Euroopa meistrivõistluste kolmas päev käib jatšempionaat on täies hoos, kuid Amsterdami linnapildis ei olegi eriti aru saada, et kogu Euroopa kergejõustikueliit siin külas oleks. Inimesed kihutavad jalgrataste ja rolleritega, igaüks omas suunas.

Ainus koht, mis linnaelanikele EMi olemasolust aimu annab, ongi muuseumiväljak, koos kettaheiteringi ja odaviske hoovõturajaga. Tribüünid on juba pea täielikult maha võetud.

Pop-up-spordirajatisel on uudistajaid palju. Mõni poseerib fotokaamera ees usainboltilikult, mõni asjatundlikum imiteerib odaviskajaid. Saapavise kestab edasi, tekib hasart.

Käega kombitakse pinda, millel sportlased oma naelikutega jooksevad. Uuritakse kettaheiteringi, kuhu Hollandi noored vaevalt kehalise kasvatuse tunnis liiga tihti jõuavad. Lapsed jooksevad ja naeravad. Ehk nõutakse juba täna emmedelt ja issidelt, et neid kergejõustiku trenni viidaks.

Revolutsioonihõnguga kvalifikatsioonid on ise nüüd ajalugu ja finaalvõistlused peetakse Amsterdamis ikkagi olümpiastaadionil nagu vanasti. Eesti sportlastega suheldes jäi siiski õhku idee, et miks mitte ka medaleid linnaväljakul jagada. Ehk haaratakse tulevastel tiitlivõistlustel ideest kinni. Skandaalidest räsitud kergejõustik vajab värsket hingamist ja seda Amsterdami muuseumiväljakul igal juhul pakuti.

Millised alad sobiks Tallinna kesklinna?

Eesti Kergejõustikuliidu presidendi Erich Teigamäe sõnul on rahvusvahelised katuseorganisatsioonid andnud rohelise tule, et ka tulevikus viia võistlusi inimestele lähemale. Eestis ilmselt kettaheidet või odaviset linna keskel ei näe, kuid näiteks teivashüpe võiks vabalt Tallinna Vabaduse väljakul toimuda. «Plaanisime 2011. aastal toimunud U20 EMi ajal mõne hüppeala sõuvõistluse sinna tuua, kuid siis jäi see raha taha. Tulevikus kindlasti mõtleme taas sellele võimalusele,» ütles ta.

Muuseumiväljakul toimunu avaldas Teigamäele muljet. «Heiteid ma polegi kunagi sellises kohas näinud. EMi korraldajatelt väga hea idee. Tavaliselt viiakse linna keskele kuulitõuge või mõni jooksuala, kõrgus- või teivashüpe. Usain Bolt on jooksnud nii Copacabana rannas kui ka Manchesteri kesklinnas,» rääkis Teigamägi, kes ise nägi Amsterdami kesklinnas naiste odaviske kvalifikatsiooni. «Peamine ongi see, et sportlaste sooritusi saab vaadata väga lähedalt. Staadionil jääb publik kaugele. Selline meeleolu jakontakt rahvaga meeldib ka sportlastele.»

Teigamägi selgitas, et muuseumiväljak on ideaalne suur muruplats, kuhu saab sektori määruste järgi maha märkida. Näiteks ühel Poola võistlusel heidetakse ketast üle jõe, kuid sealsed tulemused maailma edetabelisse ei kvalifitseeru.

Vürtsi lisab ka see, et kvalifikatsiooni ja lõppvõistluse tingimused on väga erinevad, õigupoolest toimubki kaks täiesti erinevat mõõduvõttu. Meeste kettaheite kvalifikatsioonis heitis peale Gerd Kanteri ja Martin Kupperi üle 64 meetri joone veel kaheksa meest. Sellist taset ilmselt tänases finaalis ei näe. «Saab olema väga huvitav vaadata, milliseks osutuvad samade meeste tulemused staadionil. Meeste odavise näitas, et mõni muuseumiväljakul säranud sportlane ei saanud staadionil oda üldse lendama.»

Tagasi üles