/nginx/o/2019/11/01/12707164t1he794.jpg)
15. august 2016, 6:55
Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv.
FOTO: Andres Haabu
Rio olümpia kettaheitevõistlus näitas, et aastaid kehtinud jõujooned hakkavad muutuma – kuigi vanem põlvkond tahaks kümne küünega oma positsioonidest kinni hoida, saab iga asi paratamatult kord otsa. Senised müüdid saavad murtud, uus põlvkond tuleb peale. Nii nagu kümmekond aastat tagasi tulid Gerd Kanter, Piotr Malachowski ja Robert Harting ning vaikselt olid taanduma sunnitud Virgilijus Alekna ja Aleksander Tammert, astub nüüd esirinda Christoph Hartingu, Daniel Jasinski ja Martin Kupperi põlvkond.
Noored uljaspead olid juba varem näidanud, et suudavad ideaalsetes oludes ketast kaugele heita. Kuid üks asi on teha seda meeletus tuules ja sobivas võistlusrütmis, teine asi aga suurvõistlusel. Varajane staadionile saabumine, mitmes kogunemispunktis ootamine, paar soojenduskatset, tihtipeale ka staadionikatla olematud tuuleolud… Kõik see kokku on kettaheite suurvõistlused muutnud kogenud meeste spordialaks.
Nii olimegi aastaid harjunud olukorraga, kus Kanter võis hooaja jooksul olla noorte kolleegidega võrreldes tunduvalt nigelamal tasemel, kuid tiitlivõistlustel muutus kõik justkui võluväel. Hooaja jooksul imetulemustega hiilanud noored olid viis-kuus meetrit lühemate heidetega medaliheitlusest kaugel, Kanter aga oma hooaja parimalähedase tulemusega poodiumil.
Rio olümpia ajaks oli aga uus põlvkond – jutt käib tegelikult 26–27-aastastest mehemürakatest – jõudnud tasemele, mis lubas ka neil leida õigel ajal selle õige heite. Niisuguses seisus enam vanameistrite tavapärastest sooritustest ei piisanud. Seejuures lisab uue põlvkonna korraldatud võimuvahetusse efekti seegi, et nad tõusid troonile erandkorras hommikul peetud lõppvõistlusel. See on aeg, mis kettaheitega tegelevate suurte karumõõtu meeste jaoks võistlemiseks ebamugav. Just sellistes oludes säramine näitab meeste kvaliteeti.
Spordisõbrad on näinud mitmeid suuri sportlasi oma karjääri põhjendamatult pikendamas – näiteks kergejõustikus kümnevõistleja Tomas Dvorak või kettaheitja Virgilijus Alekna. Ikka ja jälle alustati uut hooaega, kuigi tulemused jäid tippaastatest kaugele ning medaleid enam ei võidetud. See ei vähendanud nende kunagiste medalite väärtust, kuid kahandas kogu karjääri suursugusust.
Nüüd on samal teelahkmel Gerd Kanter. Kas loobuda hooajal, mis tõi veel EMilt pronksmedali ja olümpialt viienda koha – nii meeletu, kui see ka ei tundu, on tegemist Kanteri viimase 11 aasta halvima kohaga. Või jätkata? Näiteks tuleval aastal Londonis peetava MMini või koguni Tokyo olümpiani. Viimasesse ei usu vist ka Kanter ise, kuid Londonis võistlemine paistab tal olevat plaanis.
Olen kaugel sellest, et vanameistri tegevust hukka mõista, sest mis saaks olla mõnusam, kui veel kord noortele koht kätte näidata. Samas ei saa unustada, et olukord kettaheite tipus on muutunud ja jätkamisplaan oleks õige vaid juhul, kui Kanter tunneb 101-protsendiliselt, et suudab olla tasemel, mis lubab Londoni MMil medaliheitlusesse sekkumist.
Vastasel korral pole mingit mõtet jätkata – miks peaks tiitlivõistlustel kulda ja karda võitnud mees rassima aasta otsa selle nimel, et tulla MMil näiteks kaheksandaks? See oleks hiilgava karjääri solkimine. Ka õigel ajal lõpetamine on sportlase suuruse tunnus.
